KURB

6.klass

Kui ma klassi sisenesin, istusin oma nn. "parima sõbra" kõrvale. Ma

vaatasin Tema ilusaid pehmeid juukseid ja soovisin, et Ta oleks minu.

Aga Ta ei mõelnud nii nagu mina ja ma teadsin seda.

Pärast tundi jooksis Ta mulle järgi ja küsis ,kas ma saaksin talle

laenata vihikut eilse tunnitööga ,mida Ta ei jõudnud valmis. Ta ütles

"Aitäh!" ja andis mulle põsele musi.

Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber,

et ma armastan Teda aga ma olen liiga häbelik, kuid ma ei tea miks ma

vaikisin tol hetkel.

7. klass

Telefon helises. Teiselpool toru oli Tema. Ta nuttis ja rääkis mulle

kuidas tema kallim oli ta südame purustanud. Ta palus mul teda

külastada, sest ta ei tahtnud üksi olla, ja nii ma tegingi.

Seal ma istusingi, tema kõrval diivanil. Ma vaatasin tema südavatesse

kurbadesse silmadesse ja ma soovisin, et Ta oleks minu. Ma ei laseks

mitte kellelgi Talle haiget teha ja Tema silmad naerataksid mulle.

Pärast 2 tundi telekavaatamist ja kolme tahvlit sokolaadi, Ta otsutas

heita magama. Ta vaatas mulle otsa ja ütles "Aitäh!" ja ta andis mulle

põsele musi.

Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber,

et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma

vaikisin tol hetkel.

8. klass

Päev enne jõuluballi Ta tuli mulle külla. "Mu kaaslane ei saa tulla!"

ütles Ta mulle ja ma teadsin, kui väga see Talle haiget tegi. Mul ei

olnud ka kaaslast ja 7. klassis andsime me lubaduse, et kui meil

mõlemal ei ole kaaslast, et peole minna, siis me lähme koos "parimate

sõpradena". Nii me tegimegi.

Pärast balli, ma saatsin Teda koju. Seisin ta ukse ees ning Ta naeratas

mulle ja vaatas mind oma kristallsete silmadega. Ma soovisin, et Ta

oleks minu, aga Tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda. Siis Ta ütles

mulle: "Mul oli sinuga koos väga tore, aitäh!" ja ta andis mulle põsele

musi.

Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber,

et ma armastan Teda nii väga, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks

ma vaikisin tol hetkel.

9. klass

Päevad möödusid, nädalad möödusid ja enne kui ma arugi sain, oli

lõpetamise päev. Ma vaatasin Tema imeilusat keha ja inglisarnaseid

näojooni, kui ta läks vastu võtma oma lõputunnistust. Ma soovisin nii

väga, et ta oleks olnud minu, aga tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin

seda.

Enne kui kõik koju läksid, Ta tuli mu juurde ja me mõlemad nutsime ,kui

me üksteist kallistasime. Ta silitas mu põske ja ütles "Sa oled mu

parim sõber, aitäh!" ja ta andis mulle musi mu põsele.

Ma tahtsin nii väga Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui

sõber, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks

ma vaikisin tol hetkel.

Mõni aasta hiljem

Ma istun kirikus. Ta abiellub täna. Ma kuulen kuidas ta ütleb "Jah!",

miski minus puruneb. Ma sooviksin nii väga, et see oleks olnud mina

kellele ta "Jah!" ütleb. Aga tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda.

Enne kui nad lahkusid, Ta tuli mu juurde ja ütles "Sa tulid!". Ta tänas

ja andis mulle põsele musi. Ma vaatasin tema silmadesse ja ma soovisin

et Ta oleks olnud minu.

Ma tahtsin nii väga Talle rääkida, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.

Matused.

Aastad möödusid. Ma vaatasin alla surnukirstu. Ma nägin seal inimest,

kes kunagi ütles mulle, et ma olen ta "parim sõber". Ta juuksed

paistsid ikka veel pehmed, kuid ta silmad olid seekord kinni.

Matustel ma vaatasin ta päevikusse, millesse ta kooliajal oli

kirjutanud. Ma lugesin sealt: "Ma vaatan teda ja soovin et ta oleks

minu, aga ta ei mõtle nii nagu mina, ja ma tean seda. Ma tahaksin, et

ta teaks, et ma sooviksin olla rohkem kui lihtsalt sõber. Ma armastan

teda aga ma olen nii arg. Ma soovin, et ta ütleks mulle, et ta armastab

mind!"

:*Ärge

kunagi jätke ütlemata seda, mis on oluline ja mida te tõeliselt

tunnete. Paljud meist teevad selle vea, et ütlevad "Ma oleksin pidanud

ütlema..!" aga nad ei ütle ja nad ei ole seda varemgi teinud. Meie

mõtted ja tunded on meie omad ja need on tihti suunatud teistele..

Enesevaenulikkus on see kui me hoiame enda teada asju, mis võivad meile

olla olulised siis kui me seda välja ütleme... ja valehäbi on see, kui

me jätame ütlemata oma tundeid, mis on suunatud kellegile.

"Mitte kõike, mis on ilmsiks tulnud, ei saa muuta, kuid midagi ei saa muuta seni, kuni see on varjatud!

Roadtrip


neljapäev 30.detsember 2010.

Niisiis, võib öelda, et meil oli ka oma roadtrip. See jäi küll Eesti piiresse, aga ikkagi. Sõitsime siis Lõuna-Eestisse, Kütiorgu, talverõõme nautima. Äratus oli kell 7, mis on ilmselgelt liiga vara vaheajal, aga no asi oli seda väärt. Kõige pealt sõitsime Avinurme, et Hannakas ja Maarja peale võtta. Nad olid juba valmis, nii et asi oleks kiiresti läinud, aga meie autojuht (ta ei soovinud, et ma ta nime avaldaks, kuna ta arvas, et feilis päeva jooksul liiga palju) ajas netis paar asja korda, sest eile polnud meil terve päeva netti. Lõpuks siis asusime teele. Ilmselgelt oli sõit sinna jällegi lõbus. Tegime igasuguseid pilte ja naersime jne. Esimese pingi rahvas ei teadnudki, et me neid tegime, vähemalt nad ei mäletanud seda hetke. Kui olime juba kuskil Võrumaal, hakkasime otsima Kütiorgu, keegi meist ei teadnud kus see täpsemalt asub. Läksime kaardi järgi, aga see viis meid Kütioru külla, kus keskus ei asunud. Tee oli seal päris tore, kitsas, kurviline, künklik. Peale selle tuli lumesahk ka vastu, päris suur oli teine. No olime juba lootust kaotamas, sest künkad said otsa ja keskust me ei näinud. Aga siis nägime ühte Võrumaa papit ja otsustasime temalt teed küsida.
See oli see tore papi

Ta oli ikka ehtne võrukas. Rääkis võru keeles ja hästi pikalt. Vahepeal ei saanud mitte midagi aru, TAL EI OLNUD HAMBAID KA SUUS. Arvasime, et tal ei ole seal kellegagi rääkida ja sellepärast jutustas nii pikalt. Tegelikult oli ta väga tore. Kui otsa ringi pöörasime ja hakkasime ära sõitma, ütles Rahel, et arvatavasti tal ei ole koera ja siis ta jookseb ise ümber maja ning valvab. Oeh jah, geenius selline. Jõudsime ka siis õigesse kohta. Tegelikult me olime õigest kohast, kus ära pidi keerama, umbes 500 meetri kaugusel, aga me pöörasime ennem otsa ringi.
 Mäed olid hooldamata, see sakkis, aga sõita sai ikka. Hannakas ja Rahel valisid enamus ajast endale sõpru(poisse) välja, kelle juures ööbida, kui päev liiga pikale läheb. Seal oli ka üks väike poiss, arvan, et ta oli umbes neljane, kes sõitis lumelauda, see oli nagu väga armas. Hannakas sai temaga sõbraks ja väikene ütles talle 'tsau' ka, nummi. Kuna sõita oli halb, siis me tegime pilte, istusime hanges ja vabal ajal toppisime keeletatokaid keelele.




Valmistumine grupipildiks

Siiski olime pärast väsinud ning kõhud äärmiselt tühjad. Sõitsime Võru poole tagasi ja tee ääres oli söögikoht nimega JHONNY PUBI. Nii, siit tuleb päeva FEILIDE FEIL: Märkasime seda pubi ja otsustasime sinna sööma minna. Otsisime sissesõiduteed. Autojuht siis pööras ära ühest teeotsast ennem ringteed. Ups, vale koht, SEE OLI JALAKÄIJATE RADA !!! Ta oleks pidanud ära keerama ringteelt. Oi, kuidas me naersime. Autojuhil endal oli ka pärast päris häbi ja lootis,et keegi ei märganud. Üks onkel oli seal džiibiga, ta sai ka kõvasti naerda. 
See söögikoht iseenesest oli väga mõnus ja hubane, aga söökidega läks kaua aega. Toit oli väga maitsev, vähemalt tundus nii, võib-olla oli lihtsalt kõht väga tühi.
Tagasisõit koju oli pikk ja ma enamus aja magasin. Hannakas istus kõige taga ja Rahel ronis ka sinna. Nad tegid seal midagi kahtlast, igatahes neil oli tekk ette tõmmatud. Kui küsisime mida teete, siis vastati, et oleme mehed?! Mida iganes see ka ei tähendaks.
Päev oli väga tore ja ma nautisin seda. Seltskond oli ka üliäge. Nendega läheks ükskõik kuhu trippima. 
Järgmine päev olid muidugi kõik kohad väga-väga valusad.
No jah, selline oli üks tore-tore päev.

TALV ON PARIM !