Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid PILDID Jasnast

Mõned pildid, mis ma tegin Jasnas.

Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 4. PÄEV

2. PÄEV MÄEL

Hommikul jällegi tutvusime ilmaga ja rajaoludega ning sõitsime Jasnasse, kuhu oli umbes 40 minuti tee. JASNA - kõige suurem ja parem keskus Madal-Tatrates. Üldse on see kõige kõigem keskus.

Alguses sõitis jälle meie kamp, kuhu kuulusid Jaak, Maiu, Tõnu, Kaius, Kaspar, Mette, Marleen, Mina, Joosep, Andu, ülesse ja sealt mööda mingit metsarada teisele poole nõlvadele. Mulle see rada ei meeldinud, kuna see oli kaljunuki ääres, mis tähendas, et sealt võis vabalt alla lennata kui ei jõudnud õigel ajal ära pöörata või pidurdada. Mette sõitiski sealt välja, aga õnneks ta sai äärest kinni võtta.

Seejärel suundusime alla ühest punasest nõlvast, millest alla tulemine oli minu jaoks katastroofiline. Ma ei tea mis mul viga oli, igatahes ma kukkusin seal palju ja ei suutnud korralikult kantida.Kui ma lõpuks alla sain, läksime jälle tõstukiga ülesse. Teised läksid üle mäe matkama, aga ma mitte, kuna kardan, et ei oleks sealt pärast enam ülesse tagasi saanud, kuna seal pulgatõstuk. Nagu hiljem välja tuli, oli seal väga jäine, nii et seal hea sõita ka ei olnud.

Kui teistest lahku läksin, liikusin tagasi alla keskusesse. Et sinna saada, pidin sõitma Free zone'is. See oli päris jõhker(väga järsk oli), aga hakkama sain. Sõitsin mööda sinist alla ja leidsin rajalt üles Kärdi, Greete ja Triinu. Sõitsin nendega edasi alla. Vahepeal sain päris huvitavaid asju teada. Triinu tegi ühe lambika eestlasega kokkupõrke. Ei noh, päris tore on niimoodi inimesi kohata. 

Alla jõudes tegime ühe puhkepausi. Järgmise ringi sõitsin ma koos Triinuga. Tõstukiga sõitmine ka võtab Jasnas kuskil 15 minutit aega, nii et laskumised on mõnusad pikad. Ma ikka suutsin igasuguseid huvitavaid asju korda saata. Sinisel rajal jumala lambikas kohas, põhimõtteliselt oli jumala sile maa, mina lendan seal üle pea. Kiiver on elupäästja. Jäin siis natukeseks sinna lamama keset mäge, mingi omast arust hullult äss suuskaja tuli tagant, mingi vanem naine, hakkas minuga õiendama, et ma keset mäge laman ja peast kinni hoian. C'mon, iga normaalne inimene tuleks ja küsiks kas on abi vaja, mitte ei hakka õiendama. Ma olin pühaviha täis.

Siiski ma otsustasin, et sinine on minu jaoks liiga ohtlik, kuna seal saab palju rohkem vigastusi ja läksin sõitsin ülejäänud aja punastel.

Pärast mäelt lahkumist läksime Liptovsky Mikulaš'i linna sööma, klaaskuplisse nagu nad nimetasid seda. Seal palju rahvast ei olnud ja siis sadas sisse meie 20 liikmeline grupp sisse. Osad läksid ära, kuna nad ei tahtnud nii kaua oodata. No ütleme, et see teenindaja oli päris juhm, ta ei saanud millestki aru. Mul hakkas tast kahju. Igastahes, nii kaua kui me süüa ootasime, olid meil päris huvitavad jututeemad. Näiteks küsis Aimar, kas me klubisse ka läheme ja teeme kindlaks kas Eesti mees on ikka tantsulõvi. Tõnu selle peale küsis, et miks just tantsulõvi? Miks mitte ei ole tantsuelevant. See võidab, kes suudab kõige kauem kohapeal tammuda ning londi võib ka appi võtta. Ei noh, normaalne. Järgmiseks, poisid rääkisid midagi omavahel ja siis käis vestlusest läbi sõna random. Tõnu küsis mida see tähendab. Andul ei tulnud kohe pähe kuidas seda eesti keelde tõlkida ning ütles siis, et lampi panema. Tõnu, rikutud mõtlemisega nagu ta on,ütles, et päris huvitav oleks vaadata kuidas keegi lampi paneb, sellel on ju väga palju võimalusi, sest on olemas laelamp, laualamp, põrandalamp... Niipalju siis sellest. Toit oli seal päris hea. Ma võtsin spagettid bolognesega, pasta-hull nagu ma olen. Palju süsivesikuid. 

Kui olime söömise lõpetanud, siis hakkasime raha kokku korjama. Kõik panid oma summa taldriku peale ja natuke tippi ka. Siis tõi ettekandja arve, ikka jäi 5 € puudu. Kuidas see võimalik oli. Keegi ei saanud aru. Igatahes, Andul oli vahepeal igav hakanud ja ta voltis salvrätikust roosi. Kellegil tuli selline mõtte, et keerame raha rulli, seome selle tšekiga kinni, nagu oleks vaas ja paneme roosi sisse. Mõeldud, tehtud. Kui ettekandja tuli raha võtma, ei saanud ta aru mis toimub. Küsis Jaagu käest kus raha on. Jaak siis vastab oma ilusas inglise keeles Special for you! Neiukene ei saanud ikka aru. Vaene tema. Tal oleks võinud olla natukene rohkem huumorisoont. Kui ta selle avastas, lammutas ta meie meistriteose ära ja hakkas raha hoolikalt lugema.

Kuna minu buss oli ära juba läinud, pidin ma minema teise bussi, mis oli pungil rahvast täis. Nii me siis istusime tagareas viiekesi ja keskel oli neli inimest + varustus.

Majja jõudes nagu ikka traditsiooniline pesus käik ja lebominutid. Imelik, sel õhtul ei tulnudki Joosep meid kaarte mängima kutsuma. Siis me läksime ise alla vaatama mis toimub.  Oeh, see oli meeste korrus. Kujutate ette millised aroomid seal olid. Kuna vanad olid hõivanud ülemise korruse, mängisime seekord kaarte all. Sel päeval oli minu paariliseks Kaspar. Ma mõtlesin meile välja väga hea märgi, millest keegi teine aru ei saanud ja meile oli see selge, nii et kahtlust ei tekkinudki. Ja jällegi me võitsime. See kord ei tulnud Triinu, Kärti ja Greetet mängima. Ma ei tea, kas nad ei tulnudki siia majja või lihtsalt et teadnud kus me mängime. 

Mingil hetkel tuli kõigil väsimus peale ja seltskond vajus laiali.

Üks Aimari tehtud pilt

Õhtul, kui linna jõuan, lisan veel pilte, kuna mu telefoni juhe on korteris.

Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 3. PÄEV

1. PÄEV MÄEL

 Äratus oli mingi kella 8 aeg. Läksime putru sööma. Siis seal telekas oli üks väga hea kanal. Selline kanal, mis näitas kõikide suusakeskusete rajaolusid ja ilma. See andis hea võimaluse valida millisesse keskusesse minna. Otsustati minna Donovaly, kuna seltskonnas oli palju algajaid(mind nende hulka enam ei loetud) ja seal on hea õppida. Mina, Joosep, Marleen, Andu, Mette läksime alguses koos teistega sinistesse mägedesse, et meelde tuletada sõitu. Olime seal, siis oli võimalus minna bussiga veits eemale, kus olid kõrgemad, punased nõlvad. Mõtlesin kas minna. Ma ei olnud kunagi sõitnud punastes mägedes, aga kuna seal oli ainult kaks sinist nõlva ja ma arvasin, et mul läheb igavaks ning teised õhutasid ka, et tule ikka sinna. Eks ma siis läksingi. JA SEDA MA EI KAHETSE. Need nõlvad oli ülimõnusad. Pikad, huvitavad, sai hea hoo. Ja kujutate ette, ma tulingi sealt alla. Esimest korda olid jalad veits krampis, kuna ma ei teadnud milline see rada on jne. Aga pärast oli väga mõnus. Mäel olime kuskil 5 tundi ja pärast läksime poodi-Tesco'sse. Nagu ikka, kõik ostsid lihtsalt mingit keemiat ja kaloreid kokku.

Koju jõudes kiirustasin kähku pesema, sest järjekord oleks olnud hiljem ikka megasuur. No ma ei saa aru, see vesi voolas sealt nii kaua ära, et mul tekkis tunne, et olen midagi ära ummistanud, aga õnneks oli kõigil nii. 

Kui Mette ja Marleen olid ka pesus käinud, siis lihtsalt lebotasime voodis ja õgisime kaloreid sisse. Mina valutasin ka oma põlvesid, kuna mina,tarkpea, ei võtnud põlvekaitsmeid kaasa ja no need on põhilised asjad ju. Kusjuures ma leidsin enda käe pealt mingi ülisuure sinika, mille olemasolust mul polnud aimugi ja mul pole aimugi kust see tuli. Igatahes see oli saadud enne reisi.

Mingi hetk sadas jälle Joosep kaartidega sisse. Jällegi KENT ja UNO. See kord oli Sten jumala kaine ja keeldus joomast, ju siis oli eelmisest päevast ikka veel sitt olla. Seekord olin ma Kaiusega paaris. No ilmselgelt ei tulnud midagi välja, kuna meil märki ei olnud. Kaartidest sai meie traditsioon igal õhtul.

Taustaks tuli telekast mingi muusikakanal, millest tuli küll head muusikat, aga laulud kordusid koguaeg. Nii et polnud ime kui Shakira-Loca't kuulsin õhtu jooksul kolm korda.

Millegi pärast jäi vanematele koguaeg see ette, et me ei mänginud kaarte riiete peale. Nagu mis mõttes? Siis Andu küsis miks nad ise ei mängi, vastasid, et nad on seda küllalt teinud, nüüd meie kord. No olgu. Ei, riiete peale me mängima ei hakanud. Jumal teab mis siis oleks saama hakanud.

Mõne aja pärast hakati pokkerit mängima. See väga hästi ei läinud, kuna kõik seda mängida ei osanud.

Varsti läksid jällegi kõik magama. Järgmine päev oli vaja jälle mäele minna.

Ma ei tea, rohkem vist ei juhtunudki väga sel päeval. Aga ma luban, järgmistel päevadel toimub rohkem asju.

Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 2. PÄEV

Et jah, ma olen nüüd tagasi.

Sel reisil juhtus nii mõndagi. Aga siiski oli see reis super. Kindlasti tahate teada, miks ma alustan teisest päevast. Seda selle pärast, kuna esimene päev lõppes küllaltki traagiliselt ja loodan, et austate mu soovi sellest mitte rääkida. Aitäh.

Öö, pilte mul ei ole väga, kuna ma ei võtnud digikat turvalisuse huvides seda mäele kaasa. Mõned pildid tegin telefoniga. Hiljem äkki saan Aimari käest pilte, siis lisan need siia ka.

Nii siis, alustame siis pühapäevast, kella 00.00st. Selleks ajaks olime jõudnud Leetu, peaaegu Poolas. Kella 1 ajal öösel ületasime Poola piiri, seal pidas meid kinni politsei. Küsis dokumente ja kas me veame sigarette. Vastasime, et ei, me oleme sportlased. Palus suusaboksi lahti teha. Hahhah, see oli kinni jäätunud ja me ei saanud seda lahti. Aga meid õnneks lasti minema, ma ei tea küll mida politsei sellest järeldada võis. Igatahes jätkasime sõitu ja üsna pea jäin magama, kuidagi. Ega seal mugav ei olnud. Kolmekesi taga reas mikrobussis, mina istusin keskel, jalgu polnud kuskile panna, need olid surnud!

Mingil hetkel tuli raadiost mingi laul, mis meenutas mulle The Village People-Y.M.C.A. ma siis laulsin kõva häälega kaasa seda ja siis tuli välja, et see ei olegi see laul. No jah, juhtub.

Kui hommikul ärkasin, olime kusagil Poolas ikka. Slovakkiani oli veel umbes 4-5 tunni sõit ja sealt veel tunnine sõit majani. Mida lähemale Slovakkiale jõudsime, kerkis esile küsimus, KUS ON LUMI? Nagu reaalselt, seal ei olnud lund! Masendav. Mõnes kohas leidis ikka 1-3 cm , aga siiski.

 Mingil hetkel tuli raadiost mingi laul, mis meenutas mulle The Village People-Y.M.C.A. ma siis laulsin kõva häälega kaasa seda ja siis tuli välja, et see ei olegi see laul. No jah, juhtub(minuga eriti). Aga see tõesti oli selle laulu moodi, kuid selle sõnad olid mingi together,together...

Ööbisime Rušomberoki kandis. All linnas ei olnud sentimeetritki lund ja natukene kõrgemal mägikülas ikka oli 2 cm. Kohale jõudsime teistest kuskil 3 tundi hiljem. Tee peal tulid meile vastu Joosep, Andu(Andres), Sten, Kaius ja Kaspar. Läksid linna poodi, aga sinna nad ei jõudnud, kuna nad keerasid valest kohast ära.

Maja oli päris kena. Ma olin Mette ja Marleeniga ühes toas. Ma ei tea, neil Slovakkia majadel on alati üks ja sama probleem, WC'l ei ole lukku. Eks me siis tegime jätte sildi AVATUD-SULETUD. See oli juba esimese päeva õhtul ära retsitud, aga pidas võidukalt reisi lõpuni vastu. Sättisime seal oma olemist ja esimese viie minutiga oli minu ja Mette ühine öökapp asju täis ja segamini, see ei saanudki korda. Juba tekkis esimene häire. Seal oli Jaavalamp ja selle juhe liikus, keegi ei julgenud vaatama minna mis seda liigutab. Lõpuks kutsusime teisest toast Tõnu, kes kinnitas, et me oleme hullud ja seal ei olnud midagi. Toad olid jagatud nii, et meie bussi rahvas + Triinu ja ta ema magasime teisel korrusel, mehed ja poisid esimesel korrusel ning üks perekond ööbis veel teises majas. 

Mingi hetk sadas Joosep meie tuppa sisse ja kutsus kaarte mängima. Alguses olid seal mina, Mette, Marleen, Joosep, Andu. Mängisime potikut ja hiinakat ning mingi hetk KENT'i. Joosep oli mu paariline. Läksime WC'sse oma märki välja mõtlema (ärge mõelge midagi). Ta istus kõige pealt WC-potti peale, mille kaas sisse vajus ning seejärel istus toolile, mille jalg alt ära kukkus. Vähe ei olnud krampides. Hiljem sadasid sisse Kaspar, Kaius ja Sten(kes ilmselgelt oli liiga täis, et midagi aru saada) ja Andu kutsus ka Triinu, sest temal olid UNO kaardid. Niisiis mängisime UNO't. Mingil hetkel tulid teisest majast Kärt ja Greete ka. Mängisime KENT'i. Ja arvake, kellel  hoog sees oli? Minul. 

Mette sai endale Kärdi näol kõva konkurendi. Mettele ei meeldinud, et Kärdil nii suured tissid on ja tundis konkurentsi.

Üldse oli tore õhtu, sest Kaspar, Kaius, Andu(ta oli 15) ja Sten jõid. Ja Sten oli eriti metsas omadega, ega saanud mitte midagi aru. Kõik naersid ta üle terve õhtu. Nii tore kui seltskonnas on tola ja see ei ole mina.

Üsna varsti läksime magama ära, kuna ees ootas esimene päev mäel ja sõit oli päris väsitav.

Jah, pole väga selge, aga minu jaoks on sel pildil suur tähendus.

Et jah. Järjekordne nädal on möödunud. Kõige külmem nädal sel aastal. Ma reaalselt olen värisenud terve nädala. Viimased kaks ööd olen maganud dressidega ja pusaga, sest jah, mul on külm! 

Üle nädala on möödunud meie projekti esikast. Teate mis? Mul tõsiselt tühi tunne sees. Mis siis, et päris tihti oli tunne, et ei viitsi ja tahaks magada, aga kui see läbi sai, siis oleks nagu miski mu südamest välja rebitud. Ok, kui olla vähem dramaatiline, siis lihtsalt : Jälle midagi head sai läbi.

Esmaspäeval oli sõbrapäev. Teate miks see mulle meeldis? Sest ma sain kõiki kallistada ja see on parim tunne MAAILMAS! reaalselt. No, see aasta ei toimunud küll mingit pidu nagu viimased aastad on ( ja mis ei ole lõppenud alati kõik hästi ).

Ülejäänud nädal läks kiiresti. Ah jaa, ma avastasin, et ma ei tea ikka oma vanemate elust mitte midagi. Helistasin emale neljapäeva hommikul, et ma tulen reedel koju ja tahaks pastat teha. Tema teatab mulle, et on Rootsis. Nagu küsimus: Kuidas ja millal ta sinna sai? Siis Marleen ütles selle peale, et ära siis imesta kui ta homme mulle Argentiinast helistab. Õnneks nii see ei läinud ja ta tuli mulle järgi. Käisime ostsime siis reisile stuffi kaasa.Õh, neid asju on nii palju ja ma ei tea mida kaasa võtta. Siiamaani mul kott kokku panemata ja juba varsti on minek. Jube. Nii et mind ootab kõige pealt Estonian tour ehk siis korjame kõik reisikaaslased Eesti pealt kokku. 

Ma tean, et  ma seda reisi ei kahetse. Sest seltskond on SUPER! Ma olen nendega juba varem reisinud ja tean, et seal hakkab hullem ärapanemine pihta! Ma kavatsen teha iga päeva kohta postituse, ma ei tea kas saan reisi ajal, aga pärast reisi panen need ükshaaval blogisse ülesse.

Yeah, SOMEWHERE IN EUROPE!

SEE YOU !