Laiskus on haigus

Nii võtaksin kokku oma seni veedetud päevi. Ausalt, ma ei ole mitte midagi teinud. Lihtsalt lebotanud kodus ja puhanud kõigest. Muidu on mõnus, aga lõpuks hakkab imelik, et kuidas ma ikka suudan niimoodi. Täna tegin esimest korda midagi asjaliku, peaaegu. Aga sellisest laisklemisest võib lamatised ka saada.
Laupäeval tulid külla mulle Rahel, oma isa, venna ja vanaemaga. Ilmselgelt hakkasid juba siis lollused pihta. Rahel, väike püromaan nagu ta mul on, tahtis mu sauna põlema panna. Tegi põranda peal jaanituld ja siis mingisuguse metallist toru sees ka. Siis tundus küll, et me oleme tõelised prükkarid. Peale selle tahtis ta SAUNALAVA ka põlema panna. Kus on lapse mõistus. Ise on seal saunas veetnud suvesid, ma ei tea mis ajast. Kuna Aime oli ka meil, siis ta üritas küll meile koguaeg mingisugust tööd otsida, aga noh, me hiilisime jällegi kõrvale. See on laiskus. Õhtul aga andsime suurejoonelise klaverikontserdi, kus võis kuulda nii Mikat, Lady Gagat kui ka Justin Bieberit ja teisi hitte tänapäeva muusikutelt. 
Pühapäeval saabusid minu juurde Rooned ja siis algas tõeline lebola. Meie igapäevaseks tegevuseks sai 90210'i 2. hooaja osade vaatamine, sest Eesti teelemaastikul seda ilmselgelt ei näidata. Meie päevaplaani oli väga sisukas : äratus, sööma, telekas, sööma, telekas, sööma, telekas, magama. Vähemalt ei istunud me ka täiesti tegevuseta. Esmaspäeval, me Haanaga tegime Konna-mutile jahu. Teisipäeval istusime õues, uue maja trepi peal, nautisime värsket õhku ja võtsime päiksest, sest ilm oli Võrratu. +10C. Ning täna käisime õues jalutamas, 4 km.  
Nagu alati, vaatasime ka see kord vanu pildialbumeid ja meenutasime  vanu aegu. Me olime juba siis tegijad. Lollusi tegime palju. Kui meie vanemad oleksid need kõik üles filminud, oleks see priceless video. Lisan siiagi mõned pildid sellest ajast kui me väikesed ja rumalad olime ( mitte et nüüd meie mõistus targem oleks ).
Väike pediküür

Tõestus, et mulle on meeldinud laulda väikesest peale


 Salasöödikud
Haana nägu on priceless.



 Kui neil õnnestub meid ilusasti riidesse panna 





Emmele ja issile

Selle postitusega tahan tänada oma ema ja isa. Sest tänu neile on mu elu olnud suurepärane. Mulle on kohale jõudnud kui palju nad on minu heaks teinud ja mulle andnud. Ma olen saanud näha maailma, käia reisidel,  käinud igasugustel üritustel, veetnud aega koos maailma parimate inimestega ja seda kõike tänu neile. Olen tihti peale olnud tänamatu, ma arvan. Kui mõelda milliseid hiiglaslike summasid nad iga kuu minu peale kulutavad, et mina saaksin käia koolis ja veel mu hobid, millele ikka vahel raha kulub. Jah, me kakleme ja vaidleme, see on nii tüüpiline, aga siiski olete väga kallid mulle! Viimane aasta on olnud veel eriti meeldejääv. Kõik need Tallinnas käigud, reisid, üritused, kontserdid... Olen tänulik, et olete saanud mulle seda lubada ja ma ei kahetse mitte midagi. Olen elus võtnud vastu mitmeid otsuseid ning hetkel tundub, et enamus neist on olnud õiged, sest need otsused on mind viinud kokku võrratute inimestega ja huvitavate olukordadega. Kahetseda pole küll midagi.

Aitäh teile, emme ja issi, et olete pakkunud mulle selliseid võimalusi! Olete parimad!


LOVE MY LIFE !
Sorisin täna oma sahtlites ja leidsin ühe luuletuse, mille kirjutas mulle Sandra eelmine aasta. Mõtlesin, et võiksin seda teiega jagada.

Maris on üks vahva pliks.
Tal löödi hambad eest, ometi küll miks?
Eks ta selles ise süüdi,
ta ju Siberisse orjaks müüdi.
Lastega ja hambutult elab kahjuks seal,
no kurat, neil pole isegi katust peal.
Laenud, liisingud ja maksud.
Masu elu selles taktis nüüd siis tatsub.
Lõpetuseks tänusõnad ütleks SULLE,
et sa kannatad välja Sannu suguseid HULLE !


Selliseid asju leides tulevad alati möödunud ajad meelde. Ja kusjuures ta kirjutas selle mulle väga lambist ning olin üllatunud kui ta selle mulle andis. Aga see oli armas. Alati on tore selliseid asju saada. Võiks tihemini neid saada.

Ja mul tuli praegu tahtmine, et oleks suvi! Sest ma olen väsinud sellest, et nüüd kui hakkab kevad saabuma, tuleb väsimus ja depressioon. Igatahes mul juba küll on.
Aga tegelikult ma tahaksin teile rääkida ühe loo. Loo tüdrukutest, kellel on väga huvitavad huvid. Nende nimed on Juuli, Maali, Laine ja Õie. Kuna nad veedavad palju aega koos, eriti suvel, siis neil juhtub igasuguseid seiklusi.
Nagu suvel ikka, on palav. See tähendab suuremat vee tarbimist või mõne muu vedeliku. No ja siis ikka tuleb kangem pissihäda. Mida teha? Kuna suvel magatakse lakas heinte sees, siis pääsu ei ole. Kui lakast alla ei jõua, tuleb heintesse häda teha, aga kui jõuad alla, siis joostakse lauda kõrvale.
Vahest, kui leiliga minnakse liiale ja ei märgata, et häda peale tuli, tuleb ruttu-ruttu joosta sauna taha.
No ja kui juhtub, et toimub pidu ja kasutusel mõni kangem kraam, siis on asi täitsa käest ära. Kui Õiekene meil natukene liiale läinud ja enam ei saa aru, mis toimub. Siis talle meeldib hoopis kividega sõbrustada ja seal lamaskleda. Noh, see on see Eesti kange naine, teeb päevad läbi põllul tööd ja õhtul ei suuda ikka eemale hoida.

Öm, selle story kohta ei ütleks ma midagi muud. Eks mõni teab selle looga seonduvaid tagamaid.

Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 7.-8. PÄEV

Jap-jap, ongi kätte jõudnud viimased päevad Slovakkias. Kuna me otsustasime pooleks päevaks mitte mäele minna, siis saime magada veidikene kauem. Tegelikult mitte, kuna asju tuli pakkida ja poole kümneks bussis olla, et saaks Rušomberokisse shoppama minna. Kõige pealt läksime mingi väike kaubanduskeskuse juurde, kus esimesena jalutasime sisse ühte kingapoodi. Vot see oli tore pood, sealt ostsin endale uued sisejalanõud. Ma ei suutnud neid sinna poodi jätta, kuna nad olid 10€ allahinnatud. Lisaks ostsin ma endale ühe väikse koti. Käisime veel Takkos, kust ma endale midagi ei leidnud. Sõitsime siis sealt kaubakast ära, kuna seal ei olnud väga midagi ning läksime kuskile kesklinna kaubatänavatele. Need ei olnud küll pikad, aga meile sobis, kuna meil oli 1 tund aega ja siis oleksime pidanud kõik poed läbi käima. Kuid ilmselgelt mina, Mette ja Marleen seda ei suutnud. Seal oli kolm tänavat, me jõudsime läbi käia ainult ühe(peaaegu lõpuni) ja pool. Mis me teha saame, et Slovakkias on odavad asjad ja kõik tuleb läbi vaadata. Vahepeal jooksime kokku Joosepi ja Anduga. 
Kui bussi juurde tagasi jõudsime, imestasime, et ei olnudki viimased, kuigi jäime hiljaks. Hea teada. Kohe hakati meid mõnitama, et meil nii suured kotid on. No andke rahu. Ja siis meie viimane poekülastus Tescosse. Sealt sai igasugust nänni kokku ostetud. Tescos kohtasime ka neid vapraid, kes viitsisid viiendat päeva ka veel mäele minna, Maiut, Jaaku ja Tõnu. Ilmselgelt kõik noored olid nii laisad, et ei läinud ja käisid linna peal.
Majja jõudes üritasin veel poest kokku ostetud kraami kottidesse ära mahutada, aga kahjuks ei mahtunud ja pidin lisakoti tegema.

Meie päris sassis tuba

Enne ärasõitu istusin veel köögis ja vaatasin seda muusikakanalit, mis meil nädalaega iga õhtu taustaks käis ning sealt tuli Shakira-Loca. Esimest korda vaatasin seda videot kusjuures ja avastasin, et see laul ikka ei meeldi mulle. See kuidagi nii feik. Esiteks ei läinud laul ja suu liigutamine kokkugi, rääkimata veel mitmest muust asjast, mis mind häirisid.
Ja siis oligi ära sõit külma Eestisse. Kõik olid nii väsinud, et üsna ruttu jäime magama. Ülejäänud aja veetsingi magades, möödunud nädala kõige paremaid hetki meenutades ja koos oma I'Podiga. Õnneks sõit Eestisse möödus kiiresti.
Kuskil Poolas, kui me polnud 4 tundi peatust teinud, siis saame teisest autost lällariga sõnumi, et poistel vaja peatust. Vastuseks: Olgu, peame järgmises bensukas kinni. Keegi ei täpsustanud seda, et järgmine bensukas on 50 km kaugusel. Nii, et kui lõpuks sinna jõudsime, siis kõik poisid jooksid metsa poole. See oli üldse tore bensukas, seal oli aint 1 WC! Ja see oli ka veel eriskummaline. Seal oli tõeline disko - tuli vilkus nõnda vägevalt. Nii et, ei olnud hullu kui me klubisse ei läinud. Kõik said privaatdisko Poola bensukas. Siis veel tehti mingit külakuhja seal, ehk siis kõik istusid üksteise süles. 
Igatahes, järgmise päeva hommikuks olime kuskil Kesk-Leedut ja Eesti aina lähenes. Vanasti oli ikka mingi ärevus kui piiri ületasid, küsiti passi ja puha, enam mitte. Niisiis magasingi ma kõik piiripunktid peale Eesti piiri maha. Kõigepealt viisime siis Kiisa rahva koju. Mette näitas meile oma tuba ja pildialbumit, mille vaatamine meil kahjuks pooleni jäid. Lubas järgmine kord edasi näidata. Loodame, et see tuleb varem kui 5 aasta pärast. 
No sõit Tallinnast Rakverre oli ikka piin, nii aeglaselt läks, vähemalt oli Marleen ka bussis ja ma igavusse ei surnud. Isa oli mul vinks-vonks Raja poe juures vastas ja siis pärast seda sõitsime kohe Neerutisse Kristi sünnipäevale. No ausalt öeldes, ei viitsinud ma sinna minna. Aga kes viitsiks, kui ta on 27 tundi  järjest autoga sõitnud, pesemata ja muidu väsinud. Mis mul muud ikka üle jäi kui minna, vähemalt sai sooja sööki ja sai näha Rahelit. Seal avastasin ma ka oma väga-väga suuure sinika kintsu pealt, see oli ikka jube.
Päris koju jõudsin ma umbes kella 8 ajal ja läksin väga ruttu magama.

Igatahes pean ütlema, et see reis oli NII HEA!!
KÕIGE PAREM SELTSKOND ÜLDSE JA LUMISED MÄED! KAS SAAKS VEEL MIDAGI PAREMAT TAHTA?
Nende inimestega läheks ükskõik kuhu reisile ja loodan, et järgmine aasta avaneb uus võimalus nendega kuskile minna. Kasvõi SLOVAKKIASSE !
Mette, Marleen, Joosep, Andu, Kaspar, Kaius, Grete, Kärt, Triin, Sten - Teiega oli mega-super-äge reis !

Vot, nii see lõppeski.

Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 6. PÄEV

4. PÄEV MÄEL

Jah, ja oligi kätte jõudud viimane päev Slovakkia mägedes. Nii masendav kui see ka poleks.  Seekord ärkasime kohe eriti vara ülesse, kell 7 juba, kuna tüdrukutetoa kord oli hommikul süüa teha. No jah, Mette ja Marleen sättisid võileiva asju ja minu teha jäi siis puder. Kaerahelbepuder. Kusjuures, ma ei kõrvetanudki seda põhja ja mage ka ei tulnud. A, teate, Slovakkias on mingi ülihea sepik(meile on see sepik, neile leib), tal on mingi huvitav maitse, eriti hea on juustuga. Ning poodides on ka hästi hea süsteem igasugustel saiadel ja saiakestel, need ei ole juba ära pakendatud kilesse(It's so last year), vaid võtad värskelt riiulilt ja sorte on hästi palju. Eestlased on ikka ajast väga maha jäänud.
Igatahes, meie tavaline seltskond läks teistest palju varem mäele, kella üheksaks, teised tulid kella üheteistkümneks. Ütlen ausalt, see kord ei olnud Jasnas nii hea kui eelmine kord, kuna rada läks kohe jäässe, juba esimesel laskumisel punasest oli rada jääs. Nii kohutav! Ja see oli minu lemmik rada seal, senini. Lasime paarkorda kõik koos alla, siis läksid kõik oma rada. Ma läksin uusi punaseid avastama, kus ma eelmine kord ei sõitnud. Need olid ikka ülimõnusad. Parimad! Ja siis ma sõitsingi seal enamus ajast. Seal ei olnud õnneks kohutavaid tõstukijärjekordi ka. Kuna oli Vabariigi aastapäev, siis ma olin kuidagi rahvuslikult meelestatud, ma ei tea miks. Muidugi ma läksin siis kohe äksi täis kui tõstuki juures eestlasi nägin. Mingi mees ja naine olid. Kõige pealt see mees tõmbles seal oma lauaga ja siis peaaegu kukkus mulle peale. Kui soovisin neile Head Vabariigi Aastapäeva, siis nad vahtisid mind nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud. Mis siis ikka. Pärast all juhtusin nendega jälle kokku ja siis see naine pani oma kiivriga mulle piki pead. Ilus!
Käisin vahepeal sinist sõitmas, et teisi meie reisi inimesi kohata, aga näed, ei näinudki. Vahepeal kell venis nii kaua. Kuna tulime teistest varem kaks tundi, siis olime lõpuks mäel kokku 7 tundi ja vot see on alles väsitav. Kui väga igav hakkas, siis ma heitsin lumele pikali ja võtsin päikest, sest ilm oli suurepärane!
Enne kella nelja läksime veel Mettega viimast sõitu tegema, kuna tõstukid pandi kell neli kinni ja kuna see oli meie viimane päev, siis tuli võtta, mis võtta annab.
Mina, Mette ja Kaspar läksime alla bussi juurde. Teisi meie bussi rahvast polnud veel tulnud. Mette ja Kaspar läksid bussi ette istuma, ma jäin taha, laudu ja suuski valvama. Siis tulevad minu juurde mingi kolm kutti. Üks hakkab rääkima. Räägib pikad jutud maha, mina vahin jumala lolli näoga otsa, mitte midagi aru ei saa. Vaatavad siis autonumbrit : "Oo, Estonia! " küsisid siis kas ma inglise keelt räägin, ma siis ütlen, et jaa. Küsisid kas nad saaksid meie bussi tulla ja me neid ära viia kuskile. Kahjuks pidin ütlema neile, et  our bus is full, sorry. Nende näod muutusid kurvemaks, aga siiski üks ütles : " Oh, have a nice day and skiing! " Ma sain natuke naerda, kuna ma seisin lumelaud käes, aga pole hullu. Nad läksid siis edasi inimestelt küüti küsima.
Õhtul oli poiste kord süüa teha. Küll nad bussis arutasid, mida süüa teha. Mõtlesid, kuna vabariigi aastapäev, siis võiksid midagi paremat teha. Tahtsid teha kana šokolaadikastmes või siis nad arvasid, et riisi-piimasupp oleks ka väga maitsev. Pärast tuli välja, et nad pidid purgi-boršisuppi tegema. Aga, nad tegid seda nii hoole ja armastusega, et lausa lust oli vaadata.
Hiljem hakkasime jälle kaarte mängima. Kui Kärt ja Grete meiega liitusid ning Kärt oma jope seljast ära võttis, vajus mul karp lahti. Tal oli väga-väga-väga avar dekoltee täna, poolde kõhtu, reaalselt. See oli väga jube, ta langes mu silmis kõvasti. No ja muidugi istus ta Joosepi ja Kaspari vahele. Alguses KENT, pärast mängisime Valetamist. See mäng mulle ei meeldi, venib liigagi pikale. Terve mängu ma põhimõtteliselt jutustasin Anduga ja ikkagi oli see liiga pikk. Lõpuks, kui mulle kopa ette viskas, küsisin Andult, kes just oli mängu lõpetanud, kas ta minu kaartidega edasi ei taha mängida. Õnneks ta võttis need, sest mina poleks suutnud. Ja siis oli õhtu parim osa. Sealt muusikakanalist lasti Kings of Leoni. Ilmselgelt kõigile meeldis. Ja siis ma otsustasin magama minna, kuna päev oli väga väsitav ja mul hakkas Joosepist kahju, kes ei saanud kordagi õhtu jooksul kaarte mängida, kuna meid oli paaritu arv ja tal ei olnud paarilist ja Valetamise ajal unustas ta endale kaardid jagada. No ja ma siis olingi esineme, kes magama läks. Osad mängisid kella 6ni hommikul kaarte. Selline oli siis meie Vabariigi Aastapäev. Tegelikult oli mõte, et läheme klubisse, aga lõpuks keegi siiski ei viitsinud.

Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 5. PÄEV

3. PÄEV MÄEL

Eelmine päev olime otsustanud, et läheme Rušomberoki  nõlvadele. Muidugi oli soov minna Tatranska Lomnicale, kuna see asub Kõrg-Tatardes ja on kõige kõrgem tipp (Lomnicky Štit 2634m(sealt muidugi lauaga kahjuks alla ei saanud sõita, kuna seal on väga kaljune ja lund ei ole)). Aga kui Lomnical päike ei paista, ei ole seal midagi teha, kuna seal reaalselt ei näe siis midagi. 
Hommikul söögilauas jällegi töötas see suusakeskuste kanal ja mida imet? Lomnical päike paistis! Minu põhiline seltskond siis otsustas, et nemad soovivad sinna minna ja kuhu mina siis jäingi läksin kaasa. Alvar veel küsis meie käest, kes lähevad ja kui ma ütlesin, et lähen, siis vaatas ta mind nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud. Kas mu lumelaua sõitmise oskused on siis tõesti nii kehvad? Kusjuures, esimesel päeval, kui Maiu küsis Alvarilt kuidas ma sõidan, siis ta ütles, et väga hästi, pööran ja värki. See selleks.
Neid, kes Lomnicale otsustasid tulla oli 11. Mina, Mette, Marleen, Joosep, Andu, Kaspar, Kaius, Aimar, Maiu, Tõnu, Jaak. Ilmselgelt läksime me ühe bussiga, kus oli koos bussijuhiga 8 kohta. See oli aeg, mil sai jälle tunda, et kilud karbis. Ja muide, Lomnicale oli meie majast 100 km. Isn't it nice? Aga ega ma ei kurda. Kuna meid nii palju oli, pidi Mette süles istuma. Kõige pealt istus ta Joosepi süles, siis Maiu. Maiu tahtis ta edasi anda Kaspari sülle, aga Kaspar puikles vastu natukene, siis Tõnu küsis: "Kaspar, kas sa oled gay? Mette on ju ilus tüdruk!". Vaikus.
Jah, kohale jõudes päike tõepoolest paistis. Kõige pealt ootas meid ees 45 minutiline tõstuki ja kondli sõit ülesse. See ei olnud veel kõik, kõige kõrgema punktini kuhu sai, oli vaja veel teha üks tõstuki sõit(lühem). Teised läksid kohe tippu poole, aga mina otsustasin alguses natukene punast sõita. 
Vahepeal võttis asja päris uduseks, kuna olime tulnud pilvedest kõrgemale ja alla sõites sõitsime läbi pilvede. Ülivõll. Päris alla ma ei sõitnud, kuna sel ei olnud mõtet, vaid sõitsin poole mäe peale ja tulin kondliga tagasi ülesse ja uuesti alla. Aga siis, õnnestus mul saada valus litakas jumala sileda maa peal. Kurv tuli no ja mu kant läks liiga sügavale lumme. Terve mu kints läks paiste ja mul oli tunne, et mul tekkis juurde kolmas kann ning ühte ma teile ütlen: Kolmas Kann on sõna otseses mõttes PAIN IN THE ASS. Ajasin end püsti ja sõitsin edasi, valus oli, aga kannatasin ära. 
All püüdis Mette mu kinni ja ütles, et nüüd ma pean minema temaga päris ülesse välja. Hõm, lõi junni jahedaks, aga siiski ma läksin. See tõstuk oli suhteliselt jube, kahekohaline, vana ja logisev. Aga näed, vedas lõpuni välja. Ja vaade oli võimas. Kahjuks ma pilti ei teinud, kuna all olid pilves, siis see oleks jäänud arusaamatu. Siis tuli aeg alla sõita. Kas ma mainisin, et see nõlv oli MUST ? Vist mitte. Mina, kes esimest korda sõitis punaseid nõlvasid sel reisil, tahtis alla sõita mustat. Hullumeelsus. Aga ma tulin sealt alla. Alguses kandi peal, kuna ei julgenud pöörata, aga mingil hetkel hirm kadus ja sõitsin ilusti alla. No ja muidugi oli kuskil võsas Aimar ootamas, et pilti teha. Heh.
Ülejäänud päeva sõitsin ma siis oma kolmanda kanniga ringi seal. Vahepeal oli ikka piin küll. Lõi valu selga ja siis sealt liikus see edasi pähe.
Enne äraminekut sõitsin ma jälle tippu ja siis otsustasin kõige alla välja sõita. See võttis aega üle poole tunni. Vahepeal muutus jalg nii töntsiks, et ma mõtlesin, et enam ma edasi ei sõida. Vahepeal tulid mingid jumala lambikad kukkumised ka. See oli masendav. 
Tagasi sõit majja oli pikk ja kõik olid väsinud. Ja siis te kujutage ette neid aroome seal bussis, 11 inimest olnud päev otsa mäel ja enamus neist mehed. 
Käisime veel poest läbi-Kauflandist. Seal oli mingi riietepood, kuhu me läksime ja kuna Slovakkias on odavad riided, siis meil läks seal kaua. Mette ostis vist pool poodi pesust tühjaks.
Õhtul oli jälle KENDI aeg. Ja alko ringid. Keegi vahepeal märkas, et Kaspar üritab tüdrukuid täis joota, aga poisid on täis kui tinaviled. Siis Andu ütles, et see mis Tõnu ennem küsis Kasparilt autos, on siiski vist tõsi. Aga põhimõtteliselt nägi see nii välja, et Kaspar pakkus kõigile tüdrukutele juua, mõned võtsid, aga siiski jõudis see pudel poiste kätte, kes selle tühjaks tegid. 
Öö oli ka üpris huvitav. Mingi kell 11 vajusid kõik oma tubadesse ära. Umbes kella 1 aeg ma kuulen, mingi ilge lärm on, aga laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma enda üles äratada. Hääled tulevad nagu meie toast. Hah, Alvar ja teised üritasid meid pasteerida, aga see ei läinud neil läbi. Õnneks. Joosep oli ikka hommikul hambapastaga koos ja ta juuksed haisesid terve päeva selle järgi.
Sellised olid siis 5. päeva seiklused.
Mõned pildid Lomnica'st:




Kõige kõrgema tipu kõrvalt, vasakul, oli koht, kuhu viis tõstuk ning kust sai lauaga alla tulla ja sealt ma ka tulin