Fotokoolitus ehk padrikus

Kuna ma emale reedel Haapsallu järgi ei läinud, veensid mind Hannakas ja Anni, et ma läheksin fotokoolitusele, mis siin samas Oonurmes toimus. Nad oleksid mind ilmselgelt ära killinud , kui ma ei oleks kohale läinud. Ja mis oli Marise esimene küsimus, kui ta sai sellest koolitusest teada? "Kas süüa ka saab?" Nii minulik ju. Huvitav oli see, et mitte keegi ei teadnud, mis seal toimuma hakkab, nii et sinna minnes olin põhimõtteliselt teadmatuses.

Võtsin siin enda seebikarbi kaasa ja velotasin kella 4ks Oonurme. No eks ma läksin sinna sellepärast, et mõned lahedad inimesed seal olid, keda igapäev enam ei näe. Kõige pealt oli 2 tunnine loeng, mida tegi Arne Ader. Ja mul tuli uni, sest nädal oli pikk ja see jutt, mida ta rääkis, koosnes keerulistest sõnadest, millest mina mõhkugi aru ei saanud. Vahepeal muidugi mõni asi oli huvitav ja selle paime Hannakaga kõrva taha, et järgmine aasta seda ära kasutada teatud üritusel. Me naersime seal Hannakaga nagu ikka, teised kõik olid jumala vait. Awkward. Aga siis sai loeng läbi, sai süüa ning siis läksime Kunturisse, jõe äärde pildistama.

Ma rottisin Hannakaga peegelkaamera ära ja pildistasin terve õhtu sellega, tema minu seebikarbiga. Loodan, et ta väga ei pahanda. Ilm oli ilus, päike paistis. Perfect. See oli nagu rohkem loodusfotokoolitus, aga mida meie tegime? Pildistasime üksteist. Tegelikult tegime ikka loodusest ka pilti. Aga vähemalt sai meil palju nalja. Koguaeg suu kõrvuni.

Minu esimese päeva lemmik pilt

 Hannaka tehtud. See on tagurpidi keeratult palju lahedam

 Siis kui loodusel meile midagi põnevat enam pakkuda ei olnud:

 Enne...

... pärast

Aktsioonis

Anni ütles minu ja Hannaka kohta midagi armsat... Et me oleme koos nii lahedad. Seda meile juba igapäev ei öelda. Pigem vastupidi. Arvatakse, et oleme hullud ja imelikud. Nii et see oli väga suur tunnustus. Aitäh Annimusi.

 Teine päev algast varakult. Panin kella 7ks äratama. Ärkasin ikka 8 läbi, kuid kella 9ks pidin juba Oonurmes olema. Teisel päeval Hannakat ei olnud, tema läks meil kanuumatkale.

Hommikul oli kohe metsa minek. Või no mitte päris metsa, hoopis jõe äärde ja luhale. Tuiasime mööda jõeäärt ringi ja otsisime ilusaid kohti, aga see ei olnud nii hea paik. Ja mina, MINA suutsin kukkuda jõkke! Mitte nüüd päris ei kukkunud jõkke, nii et läbinisti märg, aga kukkusin mingisugusesse auku mis oli kalda ääres ja olin märg. Mina ju. Siis me lahkasime pool tundi mingisugust hiirepesa. Liiga tark jutt minu jaoks. Tegelikult oli huvitav.

Pärast poolt päeva tuiamist läksime tagasi koolimajja ning sõime suppi. Pärast seda hakkasime veel pilte analüüsima. See kõik venis nii pikale, et ma olin tõeline laip seal. 

Aga ma olen nende kahe päevaga väga rahul. Mingil määral sain ma ikka targemaks. Märkan asju, mis pildil valesti, mida varem poleks tähele pannud jne. Pealegi veetsin ma aega toredate inimestega!

See oli küll nüüd üks massive postitus. 

musi

"...Kätte jõudnud suvi!"
Selline tunne on küll. Nii soe ja mõnus väljas ning päike paistab. Kevad südames. Aga see on nii hea tunne. Ainult kool on see mis asja ära rikub. Vahel. Või siiski koguaeg. Kusjuures, see nädal ei käinud ma mitte ühelgi päeval korralikult koolis. Nii tubli eks. Mis ma teha saan, et mul nii palju teha. Tegus tüdruk. Hahahhahha, no selle "tegusa tüdrukuga" meenub nii mõndagi. hahhhahhahaahaha.
Mul on ikka toredad sõbrad. Kolmapäeval oli koolikontsert ja siis kõik koorid laulsid seal. Me ka oma segakooriga. Proovis tuli Janele ja Eerikale mõte, et ma võiks ka Allika lastekooriga laulda. Nice. Küsisidki Allikalt ja no nii siis läkski. Ikka nii armsad mul. Ma ei kujuta ette ka kuidas see kõlas aga noh, eriti ei põe.
Kolmapäev oli üks ajalooline päev. Ellen tuli laulma. Seda nalja igakord ei näe ju. Tore oli teda näha! Ma kaks päeva olin juba selline energiajänku sellepärast, et ta laulma tuleb. Hehheh.
Eile pääsesin koolist vara ära ja tulin lõunasega Tudusse. Läksin siis käisin koolist ka läbi. Ja noh, mind ikka paneb imestama, kuidas mõnes kohas mitte midagi ei muutu. Kõik on täpselt samamoodi. Isegi osad samad plakatid on veel seinal. Kaks tükki ripuvad seal juba sellest ajast kui mina 8ndat klassi lõpetasin. See selleks.
Hiljem läksin Oonurme ja ajasin Taneli välja. Ta oli just koju läinud, aga noh, tuli minu õnneks tagasi. Rääkisime maast ja ilmast. Asjad on ikka väga huvitavad seal. No ja mõni asi veel eriti ulmeline. Ega see Eesti külaelu on ikka paras seebikas. Mul pole ammu nii lõbus olnud. Mõnda asja oli ikka päris raske usukuda.
Mind kohe huvitab, kuidas keegi lihtsalt tuleb ja suudab ühe lausega kogu päeva ära rikkuda. Ja eriti tore on see, et ta ise sellest aru ei saa. Võiksid oma suukest vahepeal kinni hoida.
Ma armastan blogi, sest siia võib alati tulla ja oma südamelt kõik ära rääkida, kui ei ole kedagi, kellele rääkida. Pärast seda hakkab kergem kohe.

Andestust

... mu blogi, et olen sind hüljanud. Noh, ma ei taha vabandusi ka otsida. OLEN LIHTSALT LAISK.

Mulle meeldib, et väljas on kevad. See on lihtsalt super! Päike, päike, päike!! No ja kool on ka juba teisejärguliseks muutunud. On see kunagi üldse esimesel kohal olnud?!?!?! I don't think so.

Mulle meeldib reisida. Ma tahaks seda teha koguaeg. Arvan, et mulle meeldiks elu kohvris. Mis mul saab selle vastu olla, kui ma saaksin külastada nii palju erinevaid paikasid?! Mitte midagi. Ma kadestan neid inimesi, kes saavad palju reisida. Veel vähem saan ma aru nendest, kes ei oska hinnata seda, kui palju nad käia saavad.

Mul on jälle jäätisehooaeg pihta hakanud. Koguaeg on isu... ja see on masendav.

Täna oli meil ettelaulmine. Päris hästi läks ma arvan. Katastoofilisi kommentaare ei tulnud. Nii et nüüd võib juba asju pakkima hakata ja Tallinnasse laulupeole minna. 

Minu elu juba igav ei ole. Igapäev ootab mind mõni üllatus ees.

Mulle meeldib plaane teha. Mulle meeldib unistada. Eriti meeldib mulle see, kui minu plaanid ja unistused täide lähevad. No vahel on mul kohe eriti hea fantaasia ja siis ei või kunagi teada, mis juhtuma hakkab.

Väike vahemärkus:

I'm crazy and really weird

Ma ei tea isegi milleks see vajalik oli, aga see on tõsi. Vahel ma mõtlengi, miks inimesed minuga suhtlevad? Mis neile minus meeldib. Nii et kallid blogi lugejad, kirjutage kommentaaridesse oma arvamus. Olen väga tänulik. Musi-musi

Käisin täna pügalas. Selline on tulemus. Nuku.

Ma ei tea, hakkasin vist alles nüüd mõistma, kui palju on viimase kuuga muutunud. Võin öelda, et ma näen asju vähe teisiti, hindan muid väärtusi. Tõsi, kõik võib muutuda vägagi kiiresti. Poleks uskunudki.
Mu sõbrad ei olegi seda võibolla märganud, aga nii see on. Elu on käänuline ning iial ei või teada, mis sulle ette võib tulla. Aga need tuleb ületada ja võin vist öelda, et olen sinna poole teel.

Tegelikult ma ei tea, miks ma selle postituse tegin. Tahtsin selle lihtsalt välja öelda...