ehk siis, kui kõik mu sugulased siin olid.
Esiteks ma ütlen ära, et see oli kõige lebom värk. Tavaliselt nii ikka ei ole. See on see, kui vanakesi ei ole.
Hommikul ärkasime Hannaka ja Raheliga vara ülesse ja hakkasime toimetama, sest teised pidid tulema lõunaks. Uskusime, et noh, tulevad mingi 1-2. Aga ei, esimesed tulid alles pool 4. Vahepeal mõtlesime, et jätame kogu ürituse juba ära. Mingil hetkel viidi meid Peipsisse ujuma, aga terve järv õitses, isegi jõgi oli täis seda sodi ja paksult. Läksime siis teise kanti jõe äärde, seal oli puhtam ja saime vees käia. Kuna mu isa oli väikestele lubanud, et ta mängib nendega tukikat, siis õhtu mööduski seda mängides. Päris tore oli. Magasime kõik need ööd heinalakas. Seal oli kohutavalt palav esimene öö.
Teise päeva hommikul me kastsime lilli ja võtsime päikest, sest õues oli tõesti palav. Mingil hetkel saabusid veel Tinnu ja Riksu( 5-aastane sugulane, kes omab juba
six-packi) ning kõik olidki kohal. Millalgi kadusid Tiit ja Priit aeda midagi tegema, aga meile ei öeldud mida. Nad muutsid mu tagaaia golfiväljakuks. Kuna Priit käib golfi mängimas, siis ta võttis oma varustuse kaasa ja õpetas meid mängima. Päris huvitav oli. Võiks rohkemgi mängima hakata. Kella 4 aeg hakkas äike pihta, päris tugev oli. Lõi meile isegi õhksoojuspumpa sisse.
Kolmanda päeva hommikul äratati meid kell 6 ülesse ja viidi rabasse murakaid otsima. See oli meie vanemate versioon ööhäirest, sest nad ei suuda kunagi kaua üleval olla, et meid hirmutada ning nad tavaliselt on suht feilinud selles. Niisiis otsustati teha seda varahommikul, et siis me oleme õige pahurad. Seda me tõesti olime. Leidsime ka seal ainult kaks murakat ja üks neist oli juba vana ka. Hommik venis ja venis. Siis otsustati, et mis me ikka siin teeme, lähme kuskile kaugemale. Nii läksimegi Ida-Virumaa tripile ehk siis käisime Põlevkivi muuseumis ja hiljem ka Kohtla-Nõmme kaevanudses. Sealne giid oli kohutavalt pika jutuga. Juba enne maa-alla minekut ma jäin ta jutust magama. Otsustasime, et hakkame terve suguvõsaga kaevuriteks, sest maa-all on äge. Tagasi sõites jäin ma magama, sest see hommikune varajane äratus oli liiast. Niigi jäin eelmine öö kuskil kell 3 alles magama. Pärast lõunasööki aeti meid kohe pitsat tegema. See tuli küll hästi välja, vähemalt hammas ei põrunud, sest see oli paksult asju täis. Õhtul ma tundsin end tõbisena, mul oli terve päeva kõrv valutanud ja pea ning lakka minnes läks ka süda pahaks, nii et ma kolisin tuppa magama igaks juhuks.
Laupäeva hommik algas üllatuslikult hilja, vähemalt neile kes lakas magasid, sest vanemad ei saanud mannapudru keetmisega hakkama. Aime veel helistas, et ta tuleb ka siia ning küll siis hakkas isadel kiire, nad hakkasid oma taarat peitma. hahhahahhah. Igatahes hommikusöögi lõppedes olid juba külalised kohal ning meil oligi aeg oma üllatus ette valmistada. Me tegime midagi, mida nad olid juba 6 aastat oodanud. Nimelt, kui me olime väiksemad, ehk siis 6 aastat tagasi, oli meil Vanilla Ninja hullus ning siis me
coverdasime neid. Andsime ikka täispika kontserdi ja puha. Võimas. Pärast seda on nad kogu aeg lootnud, et me teeme
come backi, seda me siis ka seekord tegime. Esmalt selle pärast, et nad rahule jääksid ning kes teab kas me järgnevatel enam selliseid kokkusaamiseid teeme. Päris staar värk oli. Kõik pildistasid ja kingiti lilli ning me kasutasime isegi pürotehnikat. Eriti toredaks tegi asja see, et kohale oli tulnud ka Randel, kes oli kunagi meie DJ.
No ja nii see läbi saigi. Äärmiselt tore oli, saime jälle kõik kokku ja tore oli !
meie silmarõõm Karmen
Oi, kuidas oleks tahtnud sellel ajal teist külge keerata
see murakas, mille pärast metsa ronisime
ei kommeteeri
Täiesti lõpp, kui ma seda postitust kirjutasin, siis mul olid täielikud mälulüngad. Absoluutselt ei meenunud, mis toimus ja ma polnud ainuke :)
