PRAHA 23112011-28112011

NB! igatahes see postitus tuleb pikk-pikk ja pilte tuleb ka palju. Seal oli nii hea ja ma tahan, et se kõik oleks kuskil kirjas. Pärast hea lugeda.
Igatahes Rakverest alustasime sõitu kell 8. Kui me kuskil kell 12 olime ikka veel Eestis, siis tundus, et me kuskile küll ei jõua. Sõit oli pikk ja tüütu. Üritasin palju magada. Hakkasime õhtul hotelli juurde jõudma, siis järsku bussijuht keeras kuskile teele. Sõitsime, sõitsime, ühtegi autot vastu ei tulnud. Järsku lõppes tee ära ning keeras kuskile metsa. Niisiis olimegi kuskil Poola metsas. Välja ka sealt kuidagi ei saanud, lõpuks ikka ukerdas buss end välja sealt.
See hotell ei olnud kohe selle 4 aastaga absoluutselt muutunud. Kõik oli sama. Duššil kardinat ees ei olnud, toas oli imelik lõhn (võtsin oma padja bussist kaasa ja see haises terve järgmise päeva veel), imelikud inimesed. Aru ma ka ei saanud, kas seda tuba üldse koristatud on. Minu voodi all oli üks peaaegu täis õllepurk, koridoris oli veel üks. Põrand oli ka must noh. Aga vähemalt sai end välja sirutada ega pidanud kägaras magama nagu bussis.
Hommikul jätkasime sõitu. Kusjuures, mulle hakkab Poola aina enam meeldima. No kirikud on seal ilusad ja Varssavi on ka väga kena. Ühe kaubanduskeskuse kaks seina olid kaetud Carmen Kassi piltidega. Miks Poola peab nii suur olema? Alles mingi seitsme aeg vast olime Tšehhi jõudnud. Tee peal vaatsime filme, nagu "Shrek2", "Must ja valge koer", "Muumioru lood". Lõpuks mängisime Katu, Teele ja Janega sõnamängu. Hotelli jõudsime mingi kella 10ne aeg. Vahepeal helistati meile, et meid oodatakse kella 11ni, pärast seda enam süüa ei anta. Õnneks jõudsime. Läksime siis sööma. Pärast kahte päeva kuivtoidu peal, oli see lausa paradiis. Ainult meie päralt oli terve söögisaal. Hellitasid meid ära seal söögiga. Hotell oli äge. Suur ja uhke. Kõike võis sealt leida: poode, konverentsisaale, bassein, spa, tenniseväljakud, bowling, restoranid. Igatahes hotellis oli väga palju lauljad, enamus. No koore oli ka väga palju. Pidu käis kui sinna jõudsime. Kui olime oma asjad üles vedanud ja veits puhanud, siis käisime ka all ning vaatasime, mis seal toimub. Alguses tundus mingi imelik. Arvasime, et mingi koori erapidu. Siis mingi kutt tuli ja kutsus meid, aga ütlesime, et tuleme hiljem. Läksimegi, siis vaatame sinna ruumi sisse, kõik tantsivad, vanad ka. Äge. Noh, igatahes see oli siis viimane laul kui sinna jõudsime.
Järgmisel hommikul oli meil linna ekskursioon. Oh, Praha on imeline! Võta Tallinna vanalinn ja korruta miljoniga. Ikka jääb väheks. Ekskursioon kestis kuskil 5 tundi. Vahepeal oli ka lõunapaus KFC(kiirtoidurestoran), aga mina, Jane ja Eerika läksime liikusime edasi, eesmärgiga leida üles Starbucks, sest ühel tsikil seal KFC's oli see tops. No ja leidsimegi! Minu esineme starbucks! Kuna külm oli, siis see soe kakao oli nii hea. Mult küsiti nime ka ja kirjutati see topsi peale, nüüdsest olen Moris. Õhtul ootas meid ees üks väike kontsert kirikus, aga hääli me lahti laulda ei saanud. Siis olime sunnitud oma hääle tänaval lahti laulma. Ja see oli nii äge. Seisime mingite lambikate treppide peale ja hakkasime laulma. Kõik inimesed jäid seisma, paljud tegid pilti, mõni isegi filmis iPadiga. Pärast läksime raekoja platsile ja laulsime seal ka, sest hääl oli veel kinni. Seal oli juba rohkem pealtvaatajaid. Pärast üks naine tuli meie juurde ja ütles, et tüdrukud, teie laul kõlas väga ilusti, aitäh teile! vot see oli aww-moment. Siis viidi meid kaubanduskeskusesse. Noh see oli natuke suur, nii üle 200 poe ja aega anti meile seal kõigest üks tund (BTW seal kaubakas oli üks ehete pood nimega Maris, aga ma ei jõudnud sellest pilti teha). Pärast seda hakkas meil siis see kontsert. Ühesõnaga see läks metsa. Pärast hotelli jõudes käisime söömas ja siis meil oli tahtmine minna veel shoppama. Läksime registratuuri ja vaatasime, et bussi väljumiseni oli aega 10 minutit. Jooksime ülesse, sest lift ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale. Poole tee peal panin ma trepil käna. Oh well, mu põlv on nüüd lõhki. Igatahes me sellele bussile ei jõudnud, ootasime siis järgmist. Ütleks, et Tšehhis on ühistransport suhteliselt kallis.
Järgmine päev oli siis see oodatud aga samas kardetud konkursipäev. Hommikul tegime proovi, siis juba võistlema. Singapuri tsikid, kes meiega võistlesid, olid ikka ülikõva tasemega. Neid kuulates mu enesehinnang langes ikka kolinal. Siis pidime minema jälle raekoja platsile, sest seal oli ühislaulmine. Sinna me jäime võistluse pärast pool tundi hiljaks. Nii et laulma me ei läinud. Rahvast oli seal ikka palju. See oli hullem kui laulupidu, sest vähemalt laulupeol toimub liikumine, aga seal põhimõtteliselt inimesed seisid nagu kilud karbis ühe koha peal. Igatahes me jooksime jälle sinna kaubanduskeskusesse. Pärast läksime tagasi hotelli ja siis hakkas seal gala. Saavutasime siis 2. koha! Ma arvan, et see on päris hästi. Pärast oli veel Grand Prix voor ka, kus me ei osalenud. Seal võistlesid Singapuri tüdrukud, üks Rootsi koor ja üks Poola koor. Singapur pani selle asja kinni. Väga ime pole ka, nad ikka maailmatasemel. Lootsime, et õhtul pidu ka siis on, nagu viimane õhtu ikkagi, aga ei. Mingi hetk läksin Angelika, Kadri, Silja ja Lisettiga välja. Võtsime suuna KFC poole, aga see oli just kinni pandud, siis käisime kuskil bensukas. Noh, suht tore oli üle nelja realise tee joosta, sest kuskil lähedal ülekäigurada polnud. Tagasi hotelli jõudes tahtsin magama minna, aga pärast kahte tundi voodis lebades seda kuskilt ei tulnud. Koridoris oli osa rahvast üleval ja mingid Poola mehed olid tulud meie omadega juttu rääkima ( see oli äärmiselt loll jutt. Kained nad ka polnud ). Läksin ka siis koridori ja olingi terve öö üleval. Kuidas saakski viimase öö Prahas maha magada?! Põhimõtteliselt istusime kogu öö koridoris ja rääkisime juttu. Vahepeal poolakad tõmblesid seal ringi ja rääkisime juttu nendega. Kiiresti läks aeg tegelikult. Mõni ajas nii lolli juttu, et ma suutsin lõpuks närvi minna ja ütlesin sitasti. No ups.
Hommikul asjad kokku, sööma ja oligi minek. Kahju oli kohe. Need paar päeva olid seal super. Muidugi suutsid mõned sisse magada, tänu millele lahkusime ~ pool tundi hiljem. Enne kui Prahast välja jõudsime ma juba magasin. Enne piiri tegime veel poepeatuse ja jess, ma leidsin sealt endale lõpuks saapad. Olin Prahas kõik kingapoed läbi käinud, mis ette jäid, aga miskit ei leidnud. Aga odavate jalanõude pärast ma ju Tšehhi läksingi. Vähmalt sain need ostetud. No ja siis oligi terve päev jälle bussisõitu, mille vältel ma palju magasin. Või no üritasin, sest kena inimene mu selja taga võttis eesmärgiks mu neerud läbi peksta ning samuti toppis ta oma jalad mulle pähe (milline normaalne inimene seda teeb?! Ise veel ütles, et kui see mind häirib, siis ma ju ütleksin seda talle. Aga hallo, ükski mõistuse juures olev inimene ei teeks seda. Pole ime, et mu juuksed pärast mustad olid). Igatahes Poolas ootas meid see sama "armas" hotell. See kena tuuleke oli jõudnud ka Poola, nii et päris jube oli õues.
Järgmisel hommikul alustasime siis viimast sõidupäeva. Tuuleke oli päris kenake, buss loksus ikka mõnusasti ja vahepeal vibras teepeal päris korralikult. Me nägime ka avariid, kus ühel pool teed kraavis oli suur buss ning teisel pool täiesti sodi sõiduauto. Veidikene tuli hirm ka naha vahele. Kodule lähemale jõudes muutusime aina rõõmsamaks ning jututeemad oli äärmiselt huvitavad/harivad. Meid isegi süüdistati, et me ei lase teistel magada. JA siis ma jõudsin koju! Kõigile tulid vanemad vastu ja väiksemad õed-vennad, kallistati ja värki. Mina see üksik hing kellel kedagi vastu ei tulnud. Oh well. Aga oma voodis oli nii hea magada, kuigi mu padi haises ikka veel selle Poola hotelli järgi. Õhh.
Reis oli tore, Praha oli imeilus, minu seltskond äge. Paremat ei olekski tahtnud (okei, bussisõidu koha pealt võib viriseda, eks). Sinna linna läheksin küll tagasi kui võimalus oleks. Enamus ajast ma naersin, sest lõbus oli ja nalja peab ju ka saama( ..., lammas tuleb!). I love my girls - Jane, Eerika, Kaisa, Teele, Anni, Katu, Angelika, Lisett, Silja, Kadri!




Ja nüüd suurem hunnik pilte!

vaade Prahale udusel päeval

hey, girls!

Ei tea probleemi

 Starbucks!

Mina + Praha!
Ilus kuusk oli

Hotel lobby
 meie tuba + ära eksinud Eerika

 siis kui bussisõit igavaks kiskus (ärge mind maha lööge)

minu ostud + osa šokolaadist

Jane, rottisin ära pildi, sest see meeldis mulle.

musi


Hiljem lisan veel pilte :)
See halb tunne, kui miski hea kaugeneb ja enam see pole see, mis varem. Asjad muutuvad, ajad muutuvad, INIMESED muutuvad. Küsitakse endlalt, mis ma halvasti tegin? Mis muutus? Aga ju pidi siis nii minema...
Nüüd mul jooksis mõte kokku. 

Aga igatahes järgmine nädal lähen Prahasse ja ma ei jõua ära oodata...

EESTI! EESTI! EESTI!


Eesti 0 - 4 Iirimaa. 
Olen ma kurb? Ja! Olen ma vihane? Ja! Olen ma pettunud? Ja, aga mitte meie koondises.
Olin terve päeva heas tujus. Pärast kooli lauluproovis olles, läksin ma närvi ja kahtlesin, et ma bussile jõuan. Aga kõik läks hästi ja olingi üsna pea Tallinna poole teel. Läksime võtsime linnast söögid ning läksime korterisse, aga siis pidime juba arenale kiirustama, nii et süüa ei jõudnudki. Saime vineeris Tinnu ja Raheliga kokku ja siis juba staadionile. Hea, et hiljem ei läinud, sest kui me olime juba seal, kus kontrolliti, et sul pole mingeid relvi ega midagi kaasas, oli meie selja taga järjekord, mis ulatus liigagi kaugele. Kohad olid meil NIKE sektoris. Hea vaade oli, mis siis, et eelviimane rida. Igatahes, see mäng läks nagu läks. Vähemalt sain end välja elada selle kohtuniku peale ja korralikult. Hea oli Lindperet jälle koondises näha. Staadionilt ära kõndides valitses eestlaste nägudes kurb ja pettunud ilme. Nii naised kui mehed, noored kui vanad - kõik olid muserdunud. Aga kui me nüüd mängu käigule ausalt tagasi vaatame.. 4 kollast, 2 punast vs 0 kaarti, 1 penalt. Ilmselgelt ei ole Eesti fännid pettunud meie koondises, ei, sugugi mitte.  


 with my girls


Hommik
 Igatahes pärast mängu läksime koju ja olime seal. Magama ei saanudki põhimõtteliselt, kui siis see 1 tund. Kuskil kell kümme läksime linna. Käisime virus poodides. Ostsin endale Vero Modast ühe pluusi. Virus oli mingisugune klaverite asi. Igatahes seal oli üks valge Estonia tiibklaver, mida kõik võisid mängida ning üks mees läks ja ta mängis nii hästi. Hea oli kuulata.
 Mõtlesime, mida edasi teha. Otsustasime kinno minna, enne aga käisime söömas. Filmiks oli "One day". Ma ei olnud sellest filmist varem kuulnudki, aga see meeldis mulle. Alguses oli küll selline uni, arvasin, et jään sinna samma tooli magama. Vahepeal kino värises (mõtlesime, et tangid tulid või iirlased tegid paraadi) ja mingi imelik mees tuli filmi vaatama (nagu reaalselt kahtlane). 
 Pärast läksime Viru väravate juurde Maarjat ootama. Ootasime seal kuskil 25 minutit. Naljakas oli. Põhimõtteliselt 5 minutit järjest me naersime kõhud kõveras, sest Espumisan osutus kogemata hambapastaks. Iirlasi oli palju. Bussis oli natukene liiga naljakas jälle ja aga no mis teha. Vähemalt naeris Ta kaasa :)
Tore nädalavahetus oli. Isegi kui kõik ei läinud, nii nagu alguses plaanitud (järjekordne tõestus, et me ei tohi plaane teha. Kõik muutub alati.)