Helloo.
Mõtlesin, et võiksin siia midagi kirjutada ka vahelduseks, sest eelmisi postitusi vaadates on mu ego lakke tõusnud ja neist võib leida ainult pilte. Ja need ka minust endast, mitte millestki huvitavast.
Niisiis, eelmine nädal õnnestus mul pulmas käia ja need olid esimesed pulmad, kus käinud olen. Väga väga äge oli. Esiteks see seltskond oli väga mahe. Pulmad olid ilusad. Kuigi ma olen pettunud, et kirikuõpetaja ei lausunud: "Võite pruuti suudelda!" - see on ju kõige tähtsam lause. Ja palun, nüüd ootan hulganisti pulmakutseid, sest no, need on toredad.
Nüüd on ka kool ja kõik muu sellega kaasnev trall läbi. Vahepeal oli küll selline alla andmise tunne. Ei tahtnud midagi teha. Ei meeldinud midagi teha. Aga ülikooli ma ju tahan jõuda. Maris, miks sa teed endale nii? Anyways..
Eile sai pärast jõulupidu veel tüdrukutega Annika juures istutud ja lihtsalt jutustatud jõulude puhul. Väga mõnus oli.
Vaheajaks pole mul mingisuguseid erilisi plaane. Olesklen. Tegelikult tahaks ikka midagi meelde jäävat ka teha. Ma ei saa teistmoodi. Näiteks Kuutsekale võiks minna ja väiksed sõidud teha. Aga eks näis. Isegi aastavahetuse plaane ei ole kindlaid veel. Aga vähemalt ma tean kellega ma selle uue aasta vastu võtan, aga et kus, see on veel otsustamata. Tähistamata see kindlasti ei jää.
Aga järgmine reede lähen ma Rock Cafesse Ewerti ja kahe draakoni kontserti nautima kahe tibukese Raheli ja Mariga. Üks väike kontserdielamus siia aasta lõppu.
Enjoy your Christmas lovelies...
Mu lemmik aastaaeg on käes. Jälle. Ükskõik kui palju mulle meeldib suvel soojas päikese käes olla, ei suuda see ületada seda, kui akna taga langeb laia valget lund ja see veel sätendab kuuvalgel. Parim asi maailmas. Kuigi jaa, autoga sõita talvel ei ole just kõige meeldivam, aga mis sa teed, tuleb sõita. Ja siis veel, kui teed on halvasti hooldatud(eriti linnas) ning jala liikumine on raskendatud ja võtab rohkem aega.
Okei, see ei olnud mõeldud nüüd nii, et ma hakkan talve puudusi välja tooma. Pigem ikka vastupidi.
Proovime uuesti.
... Ja istuda kamina ees teetassi ja hea raamatuga. Villased sokid. Piparkoogid ja mandariinid. Verivorst ja hapukapsas. See, kui mu koer tuleb tuppa magama. Glögi. Kohustusliku jõulufilmid. Ja muidugi ei saa ma mainimata jätta: LUMELAUD. Ootan juba seda päeva, kui tõstan varustuse auto peale ja sõidan mäele. Best day of the year.
See võrratu talveilm, kui külmakraade on palju ja päike paistab. Kõige ilusam ilm üldse. Lumesõda. Jõulutuledes majad. Kui sooja saamiseks ronid 3 teki alla. Lumeinglid. For me, It's the most beautiful time of the year...
Okei, see ei olnud mõeldud nüüd nii, et ma hakkan talve puudusi välja tooma. Pigem ikka vastupidi.
Proovime uuesti.
... Ja istuda kamina ees teetassi ja hea raamatuga. Villased sokid. Piparkoogid ja mandariinid. Verivorst ja hapukapsas. See, kui mu koer tuleb tuppa magama. Glögi. Kohustusliku jõulufilmid. Ja muidugi ei saa ma mainimata jätta: LUMELAUD. Ootan juba seda päeva, kui tõstan varustuse auto peale ja sõidan mäele. Best day of the year.
See võrratu talveilm, kui külmakraade on palju ja päike paistab. Kõige ilusam ilm üldse. Lumesõda. Jõulutuledes majad. Kui sooja saamiseks ronid 3 teki alla. Lumeinglid. For me, It's the most beautiful time of the year...
Töövarjupäev
Nüüd võtsin mina ka siis osa töövarjupäevast ja läksin Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse psühholoogile töövarjuks. Nagu te kõik juba teate, on mul tõsised kavatsused psühholoogiat õppima minna ja sinna läksingi ma plaaniga teada saada, kas ma näen tulevikus end sellisel ametil töötamas. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis näen küll.
Mul oli äärmiselt tore päev. Nii palju sain teada ja näha. Sain terve päeva koos Kadiga(varjutatav) patsiente vastu võtta ja nendega tegeleda. Nägin väga erinevaid juhtumeid ja kindlasti pani see mind mõtlema nii mõnelegi asjale. Pärast iga patsiendi sessi Kadi küsis mu arvamust kõige kuuldu kohta ning see andis nii palju päevale juurde. Kui ma nüüd päris aus olen, siis see töö on üpriski emotsionaalne, nii et õhtul olin ma päris läbi, aga kindlasti oli see super kogemus ja andis mu otsustele kindlust juurde. Ma kirjutaks teile siia veel ja veel, aga loodan, et mõistate selle asja konfidentsiaalsust. Aga ma olen tänulik Haapsalu rehabilitatsioonikeskusele, kes olid nõus mind sel päeval vastu võtma ja oma tööd näitama.
Mul oli äärmiselt tore päev. Nii palju sain teada ja näha. Sain terve päeva koos Kadiga(varjutatav) patsiente vastu võtta ja nendega tegeleda. Nägin väga erinevaid juhtumeid ja kindlasti pani see mind mõtlema nii mõnelegi asjale. Pärast iga patsiendi sessi Kadi küsis mu arvamust kõige kuuldu kohta ning see andis nii palju päevale juurde. Kui ma nüüd päris aus olen, siis see töö on üpriski emotsionaalne, nii et õhtul olin ma päris läbi, aga kindlasti oli see super kogemus ja andis mu otsustele kindlust juurde. Ma kirjutaks teile siia veel ja veel, aga loodan, et mõistate selle asja konfidentsiaalsust. Aga ma olen tänulik Haapsalu rehabilitatsioonikeskusele, kes olid nõus mind sel päeval vastu võtma ja oma tööd näitama.
HAAPSALU
Hetkel olen siin Haapsalus, et homme osaleda töövarjupäeval. Ma lähen siis Haapsalu Neuroloogia ja Rehabilitatsioonikeskusesse varjuks psühholoogile, et mingilgi määral aimu saada, kas ma siiski tahan psühholoogiat edasi õppida. Loodame, et see aitab mul siis selgusele jõuda.
Siin on hea olla. Rahulik. Tahaks kohe pikemaks jääda ja lihtsalt olla. Suurem väsimus on kallale tulnud. Merevaatega tuba on võrratu.
Ja nii hea uudis on, et Ellie Goulding tuleb Eestisse live kontserti andma ja mul on juba piletki olemas. Ei läinud õnneks jälle nii nagu viimase kolme kontserdiga, kuhu ma minna olen tahtnud ja piletid on lihtsalt välja müüdud (Stockholmis oleksid need olnud). Ja ka MUSEile on ka plaan ikkagi minna. Kvaliteet.
Aga ma lähen nüüd naudin oma natukest siin Haapsalus ja võtan vabalt. Pärast homset teen kindlasti töövarjupäevast veel eraldi postituse ka, et kuidas mul läks! See ya.
Ma vihkan seda, et mul on praegu selline hoiak kooli suhtes, et ma vean end lihtsalt läbi. Läheb nagu läheb. Ma vihkan seda. Samas ma ei leia endas jõudu, millega muuta oma suhtumist. See on nii vale. See ei ole mina. Olen ma sellest väsinud? Jaa. Ma ei näe hetkel enam koolis midagi, mille nimel pingutada. Selline tunne, et kui ma pingutaks, siis sel ei ole mõtet. Miks?? Mis ma endaga peale hakkan? Kas on see, et ma olen koolipinki rühkinud viimased 11 aastat? Lõpuni on jäänud 7 ja pool kuud, võiks ju pingutada. Ei ? Jah ? Ma ei tea...
Praegu on see aeg, kui kõik läheb jälle hästi ja elu ongi tore ning hea. Eriti tore on siis, kui sa teed, midagi mida oled ammu teha tahtnud.
Jaanuaris tegin oma blogisse sellise postituse ja nüüd ongi asjad seal maal, et Maris lähebki märtsis Janega Londonisse! Kui hea, kui hea. Ootan juba väga.
Olen arvamusel, et kui sa ikka tahad midagi teha/kuskile minna, siis põrgusse kõik ja tee see ära. Vastasel juhul jäävadki kõik soovid ja salaunelmad täitmata. Lihtne.
Samuti annab Mumford & Sons aprillis Stockholmis kontserdi. Nii lähedal, nii hea võimalus minna. oh.. I just love them soo..
Mulle meeldib, kui mind külastavad sellised toredad ja pöörased mõtted ning alati tekib suur tahtmine ka need kohe ära teha. Need mõtted annavad alati päevale uue valguse ja midagi, mida oodata ning soovi see kindlasti ära teha. Kui hullumeelne see mõte ka ei ole.
Mulle meeldib, kui mind külastavad sellised toredad ja pöörased mõtted ning alati tekib suur tahtmine ka need kohe ära teha. Need mõtted annavad alati päevale uue valguse ja midagi, mida oodata ning soovi see kindlasti ära teha. Kui hullumeelne see mõte ka ei ole.
Mulle meeldib see, kui täiskasvanud inimesed on säilitanud endas lapsemeelsuse ja usuvad maagiasse. See on minu meelest kohutavalt armas. Selliseid inimesi on hea vaadata.
Ma just avastasin, et mul on keskkooli lõpuni jäänud veel 7 ja pool kuud. Kuhu aeg küll kaob? Alles ma tulin ju RRG 10ndasse klassi. Mis edasi saab? Aga ei, ilus aeg oli... (Käiks ma siis koolis ka praegu.heh)
Ma just avastasin, et mul on keskkooli lõpuni jäänud veel 7 ja pool kuud. Kuhu aeg küll kaob? Alles ma tulin ju RRG 10ndasse klassi. Mis edasi saab? Aga ei, ilus aeg oli... (Käiks ma siis koolis ka praegu.heh)
Midagi suvest veel (Positivus2012)
Birdy
Ma siis ütlen ka korra... MA OLEN ÕNNELIK, ET LUND SAJAB! Teate küll ju. Ja teine asi, mis mind rõõmsaks teeb on see, et jaanuaris avatakse Kiviõli seiklusturismi keskus Eesti suurima lumelauapargiga. Whoooopwhoooop. Ja see on mulle nii lähedal. Äkki peaks kohe hooaja pileti ära osta?
Ühesõnaga, Maris on õnnelik!
Ühesõnaga, Maris on õnnelik!
Seda kõike on siin minu jaoks liiga vähe. Ma tahan rohkemat. Isekas? Võib-olla. Aga kas see tegelikult kedagi üldse kotib? Arvan, et mitte. Ma life. Kuskile on vaja ju jõuda. Ka siis, kui millegi saavutamiseks tuleb kasutada räpasemaid võtteid. Ma ei näe piiranguid. Hetkel mitte. Elu polegi lilleaed. Aga siiski on ta ilus.
Ükspäev siin mõtlesin, et milline peaks mu elu tulevikus välja nägema... See oli raske. Ausalt öeldes, ma ei tea, mis oleks see õige. Aga kindlasti ma REISIN. Reisin ja avastan. Ma olen liikuv, püsimatu, rahutu hing. Mind väga huvitab, millal tuleb see aeg, millal ma maha rahunen või MIS on SEE, mis teeb mind paikseks. Väga huvitab. Ma olen vist seda juttu juba kõigile rääkinud ja teil on sellest kopp ees. Minu vabandused.
Ükspäev siin mõtlesin, et milline peaks mu elu tulevikus välja nägema... See oli raske. Ausalt öeldes, ma ei tea, mis oleks see õige. Aga kindlasti ma REISIN. Reisin ja avastan. Ma olen liikuv, püsimatu, rahutu hing. Mind väga huvitab, millal tuleb see aeg, millal ma maha rahunen või MIS on SEE, mis teeb mind paikseks. Väga huvitab. Ma olen vist seda juttu juba kõigile rääkinud ja teil on sellest kopp ees. Minu vabandused.
Outgoing personality. Takes risks. No self-control. Kind hearted. Loud and boisterous. Very revengeful. Easy to get along with and talk to. Has an 'everything is peachy' attitude. Likes talking and singing. Loves music. Daydreamer. Easily distracted. Hates not being trusted. Big imagination. Loves to be loved. Hates studying. Longs for freedom. Rebellious when withheld or restricted. Always a suspect. Playful. Stubborn. Curious. Independent. Strong willed. A fighter. Lives by 'no pain, no gain' caring.
Lugesin, ja oi kui tuttav kõik tundus. Äratundmisrõõm oli suur. Hea on lugeda selliseid asju ja avastada 'heh, see olen ju nii mina'. Nii leiad endas külgi, mille olemasolu sa ei tunnistanud varem või ei teadnuki olevat. Hetkel olen olukorras, kus ma ei tea, kas ma tunnen end piisavalt. Milline ma tegelikult olen? Mis minus veel varjatud on? Kas ma teen õigeid valikuid? ...
Ma tean, ma olen kärsitu, püsimatu, seikleja. Aga samas mul on vaja mingit kindlustunnet, et tulevikus on kõik hästi. Keeruline, ma tean...
We live alone. We die alone. Everything else is just an illusion.
It used to keep me up at night. We all die alone. So why am I supposed to spend my life working, sweating, struggling, for an illusion? Because no amount of friends, no girls, no assignments about conjugating an absolute perfect, or determining the square root of a hypotenuse... is going to help me avoid my fate.
The Art of Getting By
RRG rebaste ristimine 2012
Reedel ristisime oma toredad repsud ära. Üritasin küll alguses korraldamisest eemale hoida suure kaarega, aga lõpuks ikkagi jooksin terve päeva ringi. Nii et pärast oli laip olla. Aga muidu oli täitsa tore päev.
Minu rebased!
Tallinn
Peale selle käisin veel pühapäeva õhtul Annikaga Estonias vaatamas balletti. Coppeliat. Kui mul oleks valida ooperi, operetti ja balleti vahel, siis läheksin ma kõige enam vaatama balletti.
Siuke tore seltskond mul :)
Olen ennast jälle leidnud raamatumaailmast, kus ma viimasel ajal veedan väga palju aega. Viimase nädalaga olen kolm raamatut läbi lugenud. Aga nii mõnus on ju. Kusjuures, viimasel ajal olen rohkem lugenud inglise keeles. See on see kui kõiki raamatuid ei suudeta tõlkida eesti keelde.
Eile tuulasin oma raamatukappides ja leidsin ka päris huvitavaid raamatuid. Aga muidugi ma ei leidnud sealt seda, mida mul vaja oli. Teiste seas tuli välja 1940. aasta telefoniraamat, kust leidsin ka meie kodu numbri ja seda tänu sellele, et mu vanavanaisa peres oli auto. Nii naljakas kui see ka pole.
Ja peale selle, kust mujalt ma leiaks nii palju häid tsitaate kui raamatutest ? Ma kõlan nagu raamatunohik. Ma loodan, et ma seda siiski ei ole (okei, tegelikult natuke vist olen).
Ja ma ARMASTAN vanade raamatute lõhna. See on kuidagi... eriline.
Muidu läheb hästi. Vähemalt tunne on selline. Kool algas hästi. Elu on muidu ka ilus. Ma lihtsalt teen ta ilusaks. Mingit moodi. Ja Maarja tuleb nädala pärast Šveitsist tagasi. Haaah, ootan teda juba tagasi ja siis vaatab, mis saama hakkab. Suvi jäi meil tähistamata, nii et teeme selle kõik järgi.
Ja ma ütleks, et täna oli üks tore laupäev üle pika aja.
Eile tuulasin oma raamatukappides ja leidsin ka päris huvitavaid raamatuid. Aga muidugi ma ei leidnud sealt seda, mida mul vaja oli. Teiste seas tuli välja 1940. aasta telefoniraamat, kust leidsin ka meie kodu numbri ja seda tänu sellele, et mu vanavanaisa peres oli auto. Nii naljakas kui see ka pole.
Ja peale selle, kust mujalt ma leiaks nii palju häid tsitaate kui raamatutest ? Ma kõlan nagu raamatunohik. Ma loodan, et ma seda siiski ei ole (okei, tegelikult natuke vist olen).
Ja ma ARMASTAN vanade raamatute lõhna. See on kuidagi... eriline.
Sometimes you make choices in life and sometimes choices make you. - If I Stay by Gayle Forman
Sometimes you lose a battle. But mischief always wins the war. - Looking for Alaska by John Green
I just did some calculations and I've been able to determine that you are full of shit. - Looking for Alaska by John Green
Muidu läheb hästi. Vähemalt tunne on selline. Kool algas hästi. Elu on muidu ka ilus. Ma lihtsalt teen ta ilusaks. Mingit moodi. Ja Maarja tuleb nädala pärast Šveitsist tagasi. Haaah, ootan teda juba tagasi ja siis vaatab, mis saama hakkab. Suvi jäi meil tähistamata, nii et teeme selle kõik järgi.
Ja ma ütleks, et täna oli üks tore laupäev üle pika aja.
LÄBI
Kõik...
Läbi...
Lõpp...
Minu jaoks on alati mu sünnipäev tähistanud suve lõppu. Nii kurb kui see ka poleks.
Mul oli hea suvi. See oli kohe päris päris hea. Selline mõnus ja täis toredaid üritusi ja käimisi. Parimad inimesed. Rahulikult kodus olla sain ma alles augustis. Aga see on ainult ju positiivne, sest ma kogesin jälle midagi uut ja midagi, mis jääb mu mälestustesse alles. Selline elu mulle meeldib.
Kindlasti üheks selliseks ürituseks oli popkooripidu Tartus. Jällegi midagi natuke teistsugust aga samas nii tuttavat. Laulupidu ju ikkagi. Üldse oli see üks tore päev Tartus toredate inimestega.
Itaalia reis. Ma ei ole ikka üle saanud sellest reisist. See lihtsalt oli midagi. Hetkel on mul tunne, et Itaalia on koht, kus ma tunnen ennast hästi. Kui ma enne reisi oli natuke skeptiline seltskonna suhtes, siis hiljem avastasin, et tegelikult oli see parim seltskond kellega reisida. See ei olnud selline turismireis giidiga, kus töllerdad päev läbi linnas ringi ja kuulad. Me avastasime kõike ise ja see on palju parem. Ausalt öeldes kui keegi küsiks minu käest Padua linna ajaloo kohta midagi, siis ma ei oskaks mitte midagi vastata. Aga ma võin rääkida tänavatest, arhitektuurist ja inimestest. Ja mulle meeldis ka see, et me olime väikeses linnas. Varem või hiljem tahan ma Itaaliasse tagasi minna. Äkki lähen tagasi õige pea.
Positivus festival. Ära käisin seal ja õigesti tegin. Väga mõnus oli seal. Ma usun, et ma poleks näinud selliseid artiste oma silmaga lähima aja jooksul, kui ma poleks sinna läinud. Järgmine aasta peab sinna minema lihtsalt suurema seltskonnaga. Ühel välismaa festivalil (küll ainult Lätis) käidud, nüüd tuleb vallutada järgmisi. Mul on uusi plaane juba. Vaatame, kuhu need mind viivad. Loodan, et leian toredaid ja aktiivseid sõpru, kes minu hullude ideedega kaasa tulevad (SEE OLI VIHJE! :)).
Nädalavahetus Hiiumaal. Esimene ja viimane kord sel suvel, kui me tegime midagi terve perega koos. Tere tulemast perekonda, kus vanemad on täielikud tööhoolikud ja kõige kiirem tööaeg on suvel, kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Hiiumaal on alati tore. Hiiumaa on teine koht, kus ma tunnen ennast hästi. Pealegi, alati juhtub seal midagi huvitavat. Vahest lihtsalt ei taha seda järgmine hommik mäletada.
Mõisa laager. Ütlen lihtsalt, et ma armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige paremad maailmas. Ootan juba talvelaagrit.
Võiks arvata, et minu suve highlight oli mu 18. sünnipäev. Ma ei tea, ma ei arva nii. See tekitas minus päris segaseid tundeid kui aus olla. Nii ühel ja teisel põhjusel. Aga ikkagi oli tore. Oma vanematele peaks andma eripreemia, kui nad tulevad hommikul kell 7 mind äratama lauldes, lillede ning Jänku-Jussi tordi ja sprotikarbiga. Ma olin sügavalt liigutatud, kui mu kullakallid onud mulle helistasid ja õnne soovisid. Käsi südamel, ma ei osanud seda oodata. Ime, et neil mu sünnipäev meeles oli (arvatavasti ainult tänu facebookile). Aga ikkagi oli armas. Selliseid toredaid õnnitlusi oli veel ja ma siiralt tänan kõiki nende eest. Tegite mu päeva ilusaks! :) Arvan, et 17 oli kõige parem vanus. Piisavalt suur, et teha kõike ja katsetada piire, aga mitte piisavalt vana, et kanda täit vastutust kõige eest, mida teed. Võid veel tuua vabanduseks, et oled alles laps ja tahad kõike järele proovida. Ja minu 17 oligi täpselt selline.
Praegusel hetkel olen ma enda peale natuke pahane. Kui ma oleksin olnud piisavalt kiire ja natukene varem ärganud, oleks mul olnud võimalus minna neljapäeval Stockholmi Coldplay kontserdile. Ja vot see oleks olnud ülim. Ma hetkel ei suudagi kirjeldada oma nördimust, aga eks see ole minu enda süü. Aga hetkel lohutan ma end sellega, et saan detsembris minna MUSE'i kontserdile. Can't wait.
Selline oli mu suvi. Võta või jäta. Mina seda igal juhul nautisin. Nautige veel neid viimaseid päevi ja tehke midagi toredat. Nii palju kui Eesti ilm seda võimaldab. Cheers!
Mul oli hea suvi. See oli kohe päris päris hea. Selline mõnus ja täis toredaid üritusi ja käimisi. Parimad inimesed. Rahulikult kodus olla sain ma alles augustis. Aga see on ainult ju positiivne, sest ma kogesin jälle midagi uut ja midagi, mis jääb mu mälestustesse alles. Selline elu mulle meeldib.
Kindlasti üheks selliseks ürituseks oli popkooripidu Tartus. Jällegi midagi natuke teistsugust aga samas nii tuttavat. Laulupidu ju ikkagi. Üldse oli see üks tore päev Tartus toredate inimestega.
Itaalia reis. Ma ei ole ikka üle saanud sellest reisist. See lihtsalt oli midagi. Hetkel on mul tunne, et Itaalia on koht, kus ma tunnen ennast hästi. Kui ma enne reisi oli natuke skeptiline seltskonna suhtes, siis hiljem avastasin, et tegelikult oli see parim seltskond kellega reisida. See ei olnud selline turismireis giidiga, kus töllerdad päev läbi linnas ringi ja kuulad. Me avastasime kõike ise ja see on palju parem. Ausalt öeldes kui keegi küsiks minu käest Padua linna ajaloo kohta midagi, siis ma ei oskaks mitte midagi vastata. Aga ma võin rääkida tänavatest, arhitektuurist ja inimestest. Ja mulle meeldis ka see, et me olime väikeses linnas. Varem või hiljem tahan ma Itaaliasse tagasi minna. Äkki lähen tagasi õige pea.
Positivus festival. Ära käisin seal ja õigesti tegin. Väga mõnus oli seal. Ma usun, et ma poleks näinud selliseid artiste oma silmaga lähima aja jooksul, kui ma poleks sinna läinud. Järgmine aasta peab sinna minema lihtsalt suurema seltskonnaga. Ühel välismaa festivalil (küll ainult Lätis) käidud, nüüd tuleb vallutada järgmisi. Mul on uusi plaane juba. Vaatame, kuhu need mind viivad. Loodan, et leian toredaid ja aktiivseid sõpru, kes minu hullude ideedega kaasa tulevad (SEE OLI VIHJE! :)).
Nädalavahetus Hiiumaal. Esimene ja viimane kord sel suvel, kui me tegime midagi terve perega koos. Tere tulemast perekonda, kus vanemad on täielikud tööhoolikud ja kõige kiirem tööaeg on suvel, kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Hiiumaal on alati tore. Hiiumaa on teine koht, kus ma tunnen ennast hästi. Pealegi, alati juhtub seal midagi huvitavat. Vahest lihtsalt ei taha seda järgmine hommik mäletada.
Mõisa laager. Ütlen lihtsalt, et ma armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige paremad maailmas. Ootan juba talvelaagrit.
Võiks arvata, et minu suve highlight oli mu 18. sünnipäev. Ma ei tea, ma ei arva nii. See tekitas minus päris segaseid tundeid kui aus olla. Nii ühel ja teisel põhjusel. Aga ikkagi oli tore. Oma vanematele peaks andma eripreemia, kui nad tulevad hommikul kell 7 mind äratama lauldes, lillede ning Jänku-Jussi tordi ja sprotikarbiga. Ma olin sügavalt liigutatud, kui mu kullakallid onud mulle helistasid ja õnne soovisid. Käsi südamel, ma ei osanud seda oodata. Ime, et neil mu sünnipäev meeles oli (arvatavasti ainult tänu facebookile). Aga ikkagi oli armas. Selliseid toredaid õnnitlusi oli veel ja ma siiralt tänan kõiki nende eest. Tegite mu päeva ilusaks! :) Arvan, et 17 oli kõige parem vanus. Piisavalt suur, et teha kõike ja katsetada piire, aga mitte piisavalt vana, et kanda täit vastutust kõige eest, mida teed. Võid veel tuua vabanduseks, et oled alles laps ja tahad kõike järele proovida. Ja minu 17 oligi täpselt selline.
Praegusel hetkel olen ma enda peale natuke pahane. Kui ma oleksin olnud piisavalt kiire ja natukene varem ärganud, oleks mul olnud võimalus minna neljapäeval Stockholmi Coldplay kontserdile. Ja vot see oleks olnud ülim. Ma hetkel ei suudagi kirjeldada oma nördimust, aga eks see ole minu enda süü. Aga hetkel lohutan ma end sellega, et saan detsembris minna MUSE'i kontserdile. Can't wait.
Selline oli mu suvi. Võta või jäta. Mina seda igal juhul nautisin. Nautige veel neid viimaseid päevi ja tehke midagi toredat. Nii palju kui Eesti ilm seda võimaldab. Cheers!
18 tuli suure pauguga
POH YOLO 2012
Nüüd on natuke aega möödas, kui lõppes meie iga-aastane laager või siis põhimõtteliselt mitteametlik sugulaste kokkutulek. Väga tore oli, nagu alati. Rahvas saabus kolmapäeva õhtupoolikult. Päev enne olin lakast leidnud pesakonna kasse, nii et seal magamisest ei tulnud midagi välja. Ausalt öeldes ega väga ei kutsunud ka. Nii siis läks käiku minu uus tuba. Kõigile meeldivad ju väiksed ja armsad kassipojad, aga mina, teada-tuntud kassivaenlane, ei olnud nendest eriti vaimustatud. Mul oli lõbus. Anyways, oli tore jälle kõiki koos näha. Väiksed suutsid alati naeratuse näole tuua ja poisid on koos eriti geniaalsed. Päevad olid toredad ja öösel oli aga veel lõbusam (Ma ikka imestan, kuidas mu vanemad midagi ei kuulnud. Ise magasid kõrvaltoas).Rohisime maasikaid ja chillisime niisama ringi. Laupäeval läksime veel Alutaguse seiklusparki. Mida teeb Maris seikluspargis, kui ta kardab kõrgust?? Aga ära tegin ja käisin kõik rajad läbi. Vahepeal oli küll, vabandust-väljenduse-pärast, sitt püksis tunne. Pärast kui kõik lahkusid, oli küll tunne, et oma voodist ma enam ei tõuse.
Aga mina lihtsalt armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige ägedamad elusolendid maamunal. Kunagi pole igav ja naerame ka kõige idiootsemate asjade üle! Rohkem pole vajagi.
POH YOLO 2012 (Kasutasime seda väljendit(?) peaaegu igalpool ja kogu aeg, mis teha)
Aga mina lihtsalt armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige ägedamad elusolendid maamunal. Kunagi pole igav ja naerame ka kõige idiootsemate asjade üle! Rohkem pole vajagi.
POH YOLO 2012 (Kasutasime seda väljendit(?) peaaegu igalpool ja kogu aeg, mis teha)
HIIUMAA
Sai siis üks tore nädalavahetus Hiiumaal veedetud.
Reede õhtul hakkasime siis trippima Hiidu. Enne veel käisime läbi Raasikult Kalevi juurest, kus istusime ja jutustasime natukene. Sealt lahkudes oli mu isa saanud autosse uued jalamatid, milleks olid jalgpallistaadioni kunstmurust matid. Nii mõnus on seal jalgu hoida. Luksus.
Pidime minema kella 23sele praamile, aga kuna jõudsime sadamasse tund varem ja eelmine praam polnud veel lahkunud, siis mahtusime ka sinna peale. Veel parem uudis. Luidjale jõudes ootasid seal meid Taavi ja Johanna. Vaatasime siis Olümpiamängude avamist ja jutustasime niisama. Kui hea on ikka Hiiumaal olla.
Järgmisel päeval tegime tööd, sest plaanis oli kogu olemasolev muruplats pahupidi keerata ja uus muru asemele külvata. Kui töö tehtud oli, läksime merele paadi ja skuutriga. mmm.. kui mõnus see oli. Muidugi kui me tööd tegime, siis oli lõõmav päike, aga merel saime korraliku paduka kaela, nii et päris valus oli vahepeal skuutriga sõita. Pärast kahte tundi merel läksime tagasi koju ja lebotasime niisama. Vahepeal külastas meid üks päris kõva torm. Naabrite katus lendas ära isegi. ups. Hiljem mõtlesime, et võiks õhtul veel midagi teha, välja minna või midagi. Lõpuks läksimegi Kärdlasse klubisse naabripoistega ja nende sõpradega. "Mis me nüüd siis teeme? Lähme Malvaste metsa metssigu nikkuma?" - Nii algas meie autosõit. Väga lõbus oli. Klubis sain teada, et mul on veel üks onu, kelle olemasolust mul polnud aimugi ja kes oli ka juhuslikult Rannakas. Milliseid üllatusi suudab veel mulle Hiiumaa pakkuda? Mingil hetkel liikusime koju. Mina ja Hannakas istusime veel terrassil kella poole kuueni Märdi, Taavi ja Alluga.
Järgmine hommik oli mm... huvitav. Sain hommikul kohe kive korjata. Igatahes olin mina süüdi selles, et kõik end eelmisel õhtul täis jõid. Päeva lõpuks saime muru ka külvatud, nii et nädalavahetus läks täielikult asja ette. Hiljem praamiga mandri poole sõites oli merel korralik äikesetorm. Igas ilmakaares välgutas, aga meri ise oli küllalti rahulik.
Selline nädalavahetus oligi :) Minu inimesed Hiiumaal ongi lihtsalt parimad!
POSITIVUS
Saigi lõpuks siis POSITIVUSEL ära käidud ja nii rahul!
Väga äge oli. Isegi kui teisel päeval sadas palju ja ma üleni mudane olin.
Kindlasti on järgmine aasta plaan jälle minna.
Tellimine:
Postitused (Atom)