long time, no talk...
No palju on juhtunud vahepeal vast. Reedel oli filmifestival ja käisin seda ka oma silmaga kaemas, sest eelmine aasta ei saanud ja no KÕIK ju räägivad sellest. Hahahahaha. Aga noh, päris tore oli. Filme oli igasuguseid ja huvitavaid. Vaheajal kui koridoris olime, siis rääkisin ma ühe erilise tüdrukuga, kes oma rõõmsameelsusega tegi minugi tuju superheaks. No anna andeks Jane, ma ei saanud seda mainimata jätta, kui tore ja armas sa oled!!
Enne FF'i helistas mulle mu isa ja ütles, et tuleb linna. Nii me käisimegi siis Hawaii Expressis ja samuti ostsime mulle sealt lumelauasaapad ära. Kui õnnelik ma olin! Ja mulle meeldib Rakvere Hawaii. No jah, seal ei ole just kõige laialdasem kaubavalik, aga need inimesed seal... No näiteks kuskil 2 kuud tagasi käisin ma ostmas lauda ja klambreid, siis ma saapaid ei ostnud, sest ma ei teadnud ju kas need on ka sama head jalas ka pärast operatsiooni. Nüüd läksin ma sinna siis tagasi ja ütlesin sellele onkelile, et tulin saapaid vaatama. Siis ta ütles, et ta mäletab mind, et mina olin see, kes opile läks ja siis tõi ta mu saapad, mis ma tol korral proovisin kuskilt leti tagant välja. No ausalt, see oli nii üllatav. Igatahes parima müüja tiitli annaksin mina küll sellele onule Hawaii Expressist. Igatahes reedene päev oli küll minu jaoks väga positiivne ja just need väiksed asjad tegid selle nii toredaks. Ja sel päeval oli minu jaoks üks natuke erilisem tähendus ka, aga mis sellest.
Laupäeval oli tere-tore pikk lauluproov, aga see läks kiiresti. Hiljem käisin Kaisaga kinos. Anna andeks pileti-tädi, et ma nii püsimatu olin ja sa mind koguaeg vaatasid. Õhtul olin maal üksinda, sest vanemad olid sünnipäeval. Nii et tegin endale
pasta and movienight'i. Nii mõnus oli.
Pühapäeval aga hommikul lihtsalt passisime kogu perega teleka ees (mis on harukordne juhus. Vähemalt enne, nüüd juba veidi sagedam nähtus) ning hiljem läksime Avinurme Tiidu sünnipäevale. Tagasi tulin seal nagu täissöödetud part, kui Kaisa sõnu kasutada. Vahepeal aga käisime õues talverõõme nautides ja seda sõna otseses mõttes, isegi mina (allpool tuleb sellest hiljem pilt).
Mina kui suur lume- ja lumelauafänn vaatasin filmi nagu
The Art of Flight. Ja see oli täpselt mulle. Kui tavaliselt vaadata videosid, siis on sinna ikka sisse lõigatud need kõige paremad klipid, aga selles filmis oli ikka näidatud ka päris palju, kui ikka midagi valesti läheb ja mis on tagajärjed. See oli julm. Lumelaudurid on ühed inimesed, kelle julgusele ja tegutsemisele vaatan ma alt üles. See on lihtsalt suhteliselt hullumeelne, millega nad riskivad. Isegi kui läheb midagi halvasti, nad ei anna alla, nad tõusevad üles ja lähevad edasi. Selline pühendumus on imetlusväärne. Suudaks ma ka nii. Ma ei ütle, et ainult lumelaudurid on sellised. Ei, aga nemad on
ühed neist.
When it comes down to it, it's pretty simple. Adventure is what you make it, and whether it's the travel, the discovery... or just the feeling of letting go. The only way we'll ever find out is to get out there and do it. Enjoy the ride. - Travis Rice in The Art of Flight
naudime talverõõme
my new babies
