Köhime kopsud välja


sõber :)

Nii reedel käisin siis arsti juures oma jalaga. Öeldi, et olen terve laps... kui nii siis nii, et metall ei ole sulanud ega midagi. Pärast seda läksime Maamessile (mis sa veel soovid, kui su isa on põllumees). Tore oli oma päev tädiga veeta. Pärast õhtul tulid meile veel ootamatud külalised ka, aga ma olin liiga unine, et seltsiv olla. Laupäeval oli aga Kelly 18. sünnipäev. Tore oli. Väljaarvatud see, et ma magada ei saanud, sest minuga tuba jaganud papagoid ei suutnud vait olla. Samuti sel päeval olin ma toredasti haigeks jäänud, nii et kõige meeldivam ei olnud. Pühapäeval oli siis VTK sünnipäeva kontsert ja selleks ajaks olin ma juba tõsiselt haige. Kaasa laulsin max 3 laulu, ülejäänud aja liigutasin lihtsalt suud, aga no, ma tahtsin seal kontserdil ikkagi osaleda. Nii hea oli näha Ingerit ja Ellenit, kes kohale olid tulnud! Musid teile. Kõik toredad ajad tulid meelde. Ja siis kui Ellen meile pärast lilli veel tõi, siis hakkas pisar ka jooksma.




Kui kõik olid lahkunud ja näljased laua äärde said :)

Ja pärast seda kõike ma surin 2 päeva voodis haigusega...

Eelmisel reedel käisin Karli sünnipäeval :)
Normaalsed inimesed, jah.
Kohustuslik pilt sünnipäevalapsega.

Ja siis tekkis meil Kellyga random mõte minna laupäeval Tallinna. Mõeldud, tehtud. Väga random. Käisime Vapianos (pole imestada, et seal igakord käin kui Tallinnasse satun). Väike üllatus ootas ees seal, väga kena. Käisime veel Titanic 3D's vaatamas. No ega ma väga millestki ilma poleks jäänud, kui poleks seda 3D's vaadanud, aga ajalooline sündmus ikka, see oli esimene kord kui ma Titanicu algusest lõpuni ära vaatasin. Tavaliselt ma seda ei suuda teha. Suht piin oli tegelikult 3 tundi ja 20 minutit ühe koha peal istuda. Ja mind ajas naerma, kui laev uppuma hakkas ja pool saali haaras taskurätiku järgi. Ma ei tea miks. Kuigi ise olin samasugune. No ja pärast vallutasime Ülemiste keskust. Oleksin oma pangakaardi äärepealt sinna jätnud. Tubli laps, Maris. Tore päev oli. Kuigi lõpuks olin ma suht surnud.



See on see, mis Tallinna ühistransport sinuga teeb!


Ja nüüd pühapäeval tuleb VTK 10. sünnipäevakontsert! 7. aastat selles kooris juba käinud. Kohutav. Aga kindlasti on see olnud üks mu parimaid kogemusi. Nüüd see arvatavasti viimane kontsert ka VTK's. Raske saab olema lahkumine. Väga head mälestused sealt ja parimad sõbrad!





Siin, linnas, mille nime ma ei taha, ei või, ei saa, ei tohi nimetada, sest olen ise selle keelanud, ma olen jätnud mõne jälje maha ja tuhat korda löönud silmad maha, kui olen mürgist sülge neelanud. See pole uudis, kunstiteos, ei kiri, Ma lihtsalt keeruliselt mõtlen Sinu pääle. Ja iga kord on kohutavalt korduv, kui astun paljajalu järve kirmesjääle.

- Juhan Viiding
Ikka ma ei suuda uskuda, et mul jäi seeaasta lumelauahooaeg vahele. See ei mahu mulle pähe. KUIDAS?? Jah, see tore operatsioon... Ausalt recovery sucks! Nüüd ma tahan talve tagasi, et ma saaksin mäele minna! Ausalt! Ma sain laua alla panna ei rohkem ega vähem kui 1 kord terve talve jooksul ja seda ka ainult tunnikeseks kuskil Mõedakul. Not cool. Nüüd ootan jälle järgmist talve, kuigi eelmine ei ole veel korralikult veel ära läinudki. 
Vahepeal aga tuleb suvi ja ma kavatsen siis midagi ägedat ära teha. Otsustasin, et õpin veesuuskadega sõitmise ära. Kuna Hiiumaal on mul selleks kõik võimalused olemas, siis why not? Nii lahe olengi...



Tudengivari

Eelmisel neljapäeval käisin ma Tartus tudengivarjuks. Psühholoogia nimelt. Mu tudengiks oli kolmandal kursusel  õppiv Mihkel. Hommikul panin Tartu poole ajama.  Kõigepealt rääkisime üldiselt püshholoogiast ning Tartu ja Tallinna erinevustest. Siis ta rääkis mulle oma kogemustest ja miks tema õppima seda läks. 
Liikusime siis esimesse loengusse, kus rääkiti ärevus- ja paanikahäiretest. See oli päris huvitav vältides fakti, et mingi aeg mul vajusid silmad lihtsalt kinni.
Järgmise loengu teema oli reaalsusteraapia põhiliselt. Pean ütlema, et see oli vägagi huvitav. Kahju, et Eestis reaalsusteraapiaga ei tegeleta. Tehti ka mingit grupitööd ja pärast kanti seda ette. Pärast seda aga Mihkel pidi ära minema, nii et ma jäin Kertu hoolde (Kertu läheb suvel Erasmusega Hawaiile tööle, nii lahe). Loengu jätkudes vaatsime veel filmi reaalsusteraapia läbiviimisest ja pean ütlema, et see meeldis mulle. See on täielik vastand sellele, mida tavaliselt arvatakse olema visiit psühholoogi juurde. Kui ootate ees inimest, kes vaikides kuulab, mis sul öelda on ja teeb märkmeid, siis reaalsusteraapia juures võtab psühholoog ründava hoiaku ja tulistab sulle ette kõik, mida ta mõtleb ja arvab sellest olukorrast. Lõpptulemuseks jõutakse plaanini, mis peaks aitama sul su elu paremaks muuta. Ma ei tea, mulle tundus huvitav. Põhimõtteliselt kogu auditoorium naeris terve selle filmi ajal, sest see oli naljakas ja teravmeelne.
Pärast loengut veel mõnda aega rääkisin Kertuga ja tegime väikse kokkuvõtte päevast.
Need tudengid, keda ma seal nägin, olid ka äärmiselt sõbralikud ja ägedad, nii palju kui ma ka teistega rääkisin. Kindlasti tahaks juba ülikooli minna :)
Mina jäin väga rahule. Sain nii mõndagi teada ja praegusel hetkel võin öelda, et kaalun aina tõsisemalt psühholoogiat õppima minna. Aga natukene on veel aega ja eks näeb mis saab. Vot!

SIMPLE SESSION

Leidsin oma blogi jälle üles! Tere!
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis mul oli parim nädalavahetus üldse! Poleks uskunud, et asjad niimoodi kulgevad.

Alusame neljapäevast, mil läksime Tallinnasse ooperisse, "Carmenit" vaatama. See oli arvatavasti minu esimene ooperikülastus. Lõppkokkuvõttes see meeldis mulle, kuigi vahepeal jäin seal magama . Samas ootasin ma natuke rohkem, eriti näitlejatelt.
Enne Estoniasse minekut käisime Kellyga Vapianos söömas. No lihtsalt armastan seda kohta. Mitte kunagi ei pettu. Võrratu! Loodsin seal näha paari inimest, aga siiski ei leidnud neid sealt. Aga sellegi poolest suutsin endal taas marki maha teha. No kasvõi väga paljastavalt mööda Tallinnat ringi käies. Jep, kui Estoniasse kõndisime, siis kenasti oli mu kleit üles tõusnud, nii et mu kints oli täiesti paljas. Oh joy.
Pärast etendust aga helistasin ma oma onule, kes mulle järgi tuli ja enda juurde viis ning mulle öömaja pakkus. Polnud teda ikka väga ammu näinud. Päris huvitav oli temaga rääkida. Varem isegi ei ole me niimoodi jutustanud. Alati kui ta meil on (väga väga harva, viimati vist mingi 5 aastat tagasi), siis ta räägib mu vanematega rohkem ja sellistel teemadel, kus ma kaasa rääkida väga ei oska. Jõudsin järeldusele, et ta on ikka ülimalt äge onu ja nüüd tunnen, kuidas kahetsen, et ei ole temaga peaaegu üldse suhelnud.
Ja siis hommikul viskas ta mind 7.30 linna, sest pidi lennujaama tööle jõudma ja targal inimesel nagu tema, ei ole  tagavaravõtmeid. Niisiis jalutasin ma sihitult mööda vanalinna ringi ja tegin aega parajaks. Kohtasin väga ägedaid inimesi  viru keskuses, see tegi kohe päeva rõõmsaks. Hiljem läksin Ülemistesse ja sain isaga kokku, kes tuli just Saksamaalt. Samuti sain oma  Nike staffi kätte. Ja siis kohtasin ma juhuslikult Ellenit. NII HEA oli teda näha. Hiljem veel Liisu ja siis lõpuks jõudis Hannakas Tallinna ja meie ülirandom nädalavahetus võis alata. Ja tõesti oli see ülirandom. Vapiano ring (mis osutus liigagi toredaks) ja siis hakkasime endale öömaja otsima. Sellega läks lõpuks hästi. Õhtul käisime veel kinos, 21 Jump Street'i vaatamas. Meeldis. Aga kuna me mõlemad olime esimest korda Solarise kinos, siis ei teadnud mis ees ootab ja ostsime piletid 2. ritta. VÄGA VALE OTSUS! Terve filmi vaatasin pea kuklas, sest see kuradi ekraan on nii kõrgel. Nii et järgmine kord tuletage mulle meelde, et ma ei läheks enam kunagi Solarise kinno!
Hommikul pärast mitte väga hea unega ööd suundusime Suurhalli ja Simple Session 12 võis alata!! Mul isegi ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Liiga hea! Kõik, trikid, meeleolu, inimesed! Sellega on nii, et kui oled ühekorra käinud, lähed jälle! Ja mis inimesed seal on? Nägime nii vanu tuttavaid kui ka uusi. Kahjuks keegi meid ära ei tundnud.. Kui ühel võistlusel ikka nii palju ajalugu tehakse, siis see on midagi erilist!
Kui eelmine aasta tegime sessionil kokku 2338 pilti, siis see aasta 3831 pilti! Ma ausalt ei tea, mis mul viga oli. Mõnest võiks isegi filmi kokku panna.
Esmaspäeval jõudsin ma ilusti koju, kuigi surmväsinult, sest unerohkuselt see nädalavahetus just ei hiilanud. Aga siiski väga meeldejääv. Need toredad inimesed kellega tutvusime ja SS12 üldse!
Mõned pildid lisan veel hiljem siia, sest noo nende laadimine võtab veel aega! Cheers!