Saigi lõpuks siis POSITIVUSEL ära käidud ja nii rahul!
Väga äge oli. Isegi kui teisel päeval sadas palju ja ma üleni mudane olin.
Kindlasti on järgmine aasta plaan jälle minna.
Marise seiklused päikselises Itaalias
Nii, olen Itaaliast tagasi ja reis oli väga meeldiv. Alustame algusest:
Ära sõitsime pool 1 öösel ehk meil tuli veeta öö bussis. Nii kui buss sõitma hakkas tulid esimesed õlled ka meie omadel lahti (Ma sooviks ausalt teada, kui palju alkoholi meie omadel selle reisi peal kulus. See kogus oli ikka meeletu). Öö bussis ei olnudki väga hull. Võib-olla olin ma lihtsalt väsinud. Õnneks me istusime kolmekesi taga, nii et meil oli ruumi magada. Öösel on hea sõita ka, aeg läheb kiiremini. Igatahes mingi kella neljaks olime juba Varssavis hotellis. Meil ei jäänud muud üle kui lihtsalt aega surnuks lüüa, et hommikul kell 3 üles ärgata ja edasi sõita.
Kuskil kella 10ks jõudsime Krakowisse, kus tegime väikse linnaekskursiooni. Sellisel kellaajal oli juba väljas 29 kraadi sooja. Meeldiv eksole. Kuna ma alles 2 aastat tagasi käisin Krakowi kesklinna risti ja põiki läbi, siis seekord ma lihtsalt kõndisin natuke jõe ääres ja käisin suveniiripoes asju uudistamas. Hiljem jätkus meie teekond Viini suunas, kus veetsime jälle ühe öö. Jõudsime kuskil 7 ajal kohale ja see kord ööbisime ühes noorte hostelis, mis oli päris mõnus koht. Täitsa Doonau kaldal ka. Kuna kõhud olid tühjad ja õhtusööki me ei saanud, siis otsustasime linna minna. Sõitsime natuke trammiga kesklinna (Viinis on ühistranspordi hinnad ikka päris krõbedad - 2.20 oli täiskasvanu pileti hind) ja leidsime ühe väikse pitsakohviku. Sealne müüja oli täitsa tore, uuris kohe kust me tuleme ja mis me teeme. Mis mind veel selle koha puhul üllatas, uued pitsad toodi uksest, mis oli wc. Ma loodan siiralt, et seal sees oli üks muu uks, kust ta need välja tõi, mitte wcst. Hiljem kõndisime veel Viini peal ringi ja mängisime niisama lolli. Hostelisse tagasi minnes aga hakkas padukat sadama ja meil oli veel trammini nii kümmekond minutit aega. Õnneks jõudsime kuidagi läbi vihma varjualusesse.
Hommikul aga panime jälle varakult minema. Seekordne sihtpunkt oli Ljubljana. Üllatusena ma ei maganudki tervet päeva maha, sest siiski enamus sõitu kulges mägedes ja mind hästi tundev inimene teab, kui väga ma mägesid armastan. Tol päeval vaatasime veel Austrias sõites Helisevat Muusikat. Väga teemasse. Vahepeal võeti laul üles ja mängiti kitarri. Siuke mõnus bussisõit oli. Ljubljanasse jõudsime jällegi suht varakult, nii et meil oli jälle lihtsalt aega surnuks lüüa. Ljubljanas ööbisime jälle ühes noorte hostelis. Seal oli kohvrilift, mis transportis kohvreid üles. Seal ääres seisis üks kutt, kes neid sinna peale tõstis ja nuppu vajutas. Oodates millal lift jälle alla tuleb seisime seal ja järsku see kutt ütleb "Tere!". Hea küll, mõtlesin, et keegi on talle seda õpetanud, sest enne meid oli juba 1 bussitäis eestlasi kohal (üldse läks Itaaliasse Europeadele 5 bussitäit eestlasi). Hiljem aga vestlust jätkates tuli välja, et too oli õppinud Tartu Ülikoolis. Küll maailm on alles väike. Tol õhtul me linna peale ei viitsinud minna. Olime hostelis ja mängisime kaarte. Vahepeal tulid mingid 2 eestlast ka meiega mängima. Hommikul pidid kõik grupid pool 6 minema proovi tegema staadionile, aga mitte meie koor. Esiteks me olime ainuke koor. Rohkem sooviti teha rahvatantsurühmade ja muusikute proovi. Teiseks ei olnud meil dirigentigi. Meie dirigent lendas Itaaliasse otse Portugalist. Nende õnnetuseks hakkas aga hommikul äikesetorm pihta, aga proovi tegid nad rõõmsalt edasi.
Jätkasime oma teekonda Itaalia poole, väikse vahepeatusega Postonja koobastes. Võrratu mida loodus on teinud.
11. juulil 2012 kell 12.53 jõudsin mina Itaaliasse! Väljas oli kenasti kohe 38 kraadi sooja ja tuult nagu polnudki. Võrratu. Paduasse jõudmine kulges aga veinimõisadest mööda sõites ja see vaatepilt oli võrratu, ausalt. Kuna meie sealoleku ajaks anti maavärina hoiatus, siis me ei ööbinud suuren näitustehallis nagu esialgu oli plaanitud, sest seal ei olnud tugevat keskkonstruktsiooni. Niisiis meid majutati hotellidesse ja mujale. Meie hotell asus Paduast 16 km kaugusel Abano Terme linnas. Kohe üldse ei kurda kui näitustehalli põrandast saab 4 tärni hotell. Selle linna kohta võiks öelda, et see oli hotellilinnak, sest hotelle oli seal iga nurga peal. Nii üle 20 kindlasti. Hotellis saime veel õhtusööki ka, 4-käigulist. Ja nii igapäev lõunaks ja õhtuks. Väga maitsev oli. Igakord oli teiseks eelroaks pasta (lemmik! Itaallased oskavad ikka pastat teha). Kuigi jah kogus oli minu jaoks harjumatult suur. Ära tulin ma Itaaliast vist paari lisakiloga. Hiljem käisime linna avastamas, teised läksid Europeade avamisele, aga me ei viitsinud sinna minna ja jäime Abano Termesse. Väga mõnus oli, selline väike koht ja sõbralikud inimesed. Sel kellaajal hakkas elu alles käima ka (kuskil 9 ajal). Seal läks päris kiiresti pimedaks ka, 9 oli juba kottpime, aga palav oli ikka, nii 31 kraadi. Eestis on ikka tõsiselt valged ööd suvel.
Järgmise päeva lõunal oli meil kohe üks tänavakontsert. Rahvariided selga ja minek. Kena 35 kraadi paistis lagipähe ja oi kui hea oli rahvariietes olla. Kontsertpaika sõit oli juba huvitav. Esiteks me eksisime 4 korda ära ning peale selle mahutasime enda niigi täis bussi 30+ inimest sisse, kes meiega samas kohas esinesid. Ma vaatan, et Itaalias armastatakse ringteid, sest neid seal oli tõesti iga nurga peal. Kujutate siis ette kui mõnus oli seal bussiga sõita. Hiljem läksime hotelli tagasi lõunale ning kuna meil oli põhimõtteliselt ülejäänud päev vaba, siis otsustasime minna tagasi Paduasse shoppama. Meile anti ühistranspodi kaardid ka tasuta sõiduks, nii et probleemi ei olnud. Tuleb tunnistada, et Itaalias käivad bussid kõik stiilse hilinemisega. Ainult üks kord jõudis buss õigel ajal. Teistel kordadel jõudis alati 5-20 minutit hiljem. Padua on imeline. Kõndisime mööda neid kitsaid tänavaid kus muidu rahvast väga ei liikunud. Väga mõnus oli. Täpselt selline nagu ma vaimusilmas ette kujutasin ja nii see mulle meeldiski. Leidsime veel kuskilt ühe väikese kohviku, kus saime parimat jooki üldse - šokolaadi-kookosejääjook. Pärast käisime veel Abano Termes ka ringi ja käisime ostsime jäätist ühest toredast kohvikust. Tuimalt ringi jalutades leidsime kuskilt ühe USA koori kontserdi, mis oli päris huvitav kuulata, rahvastki oli massiliselt.
Reedene päev oli meil põhimõtteliselt vaba. Läksime väikse grupiga siis Veronasse (ülejäänud läksid Veneetsiasse). Hommikul varakult rongile ja minekut. Olen siiani arvamusel, et kui tahad tõelist elu näha, siis kasuta liikumiseks ühistransporti. Seal ikka leidub igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Itaalia rongid on väga mugavad ja puhtad. Hommikul rongi peale minnes oli väljas 28 kraadi sooja ja ma lõdisesin! Vot kui kiiresti harjub kuumusega ära. Verona oli väga ilus linn. 4,5 tunniga käisime valdava osa linnast läbi. Käisime ka kuulsa Julia rõdu juures. Nähtud ta on, aga ega midagi väga erilist see ka polnud. Lihtsalt üks rõdu, mida ümbritses väga suur rahvamass. Vahepeal sai ka ilusat ilma nauditud ja huvitavaid inimesi jälgitud. Tagasisõit Paduasse möödus aga magades, kuni rongi tulid üks mees ja naine, kes otsustasid ühe perekonnatüli korraldada. Nii et nüüd on mul üks selline asi ka nähtud. Õhtul ootas meil Padua peaväljakul ees aga kontsert Europeade pealaval. Rahvast oli küllaga ja ülegi veel. Lava taga oodates tuli nii mõnigi küsima kes me oleme ja kust me tuleme ning kui ilusad on meie rahvariided. Mulle meeldib kui sõbralikud on itaallased. Hotellis ootas meis ees üllatus. Nimelt oli meie tuppa end sisse seadnud üks kena ja tore tarakan, kes otsustas elada meie voodi all. Panime talle nimeks Molly. Kuna Anniga me kumbki ei julgenud teda välja visata, siis ta veetiski öö meie voodi all. Järgmisel päeval viskas Liisi ta välja. Kuid järgmisel päeval seadis meie tuppa end sisse uus tarakan, kellele panime nimeks Polly. Siuksed toredad koduloomad olid meil.
Laupäeva hommikul ootas meid veel ees üks tänavakontsert, kus enne meid esines üks Hispaania perekonnaansambel. Äge oli vaadata kuidas üks suur perekond koos tantsisid ja pilli mängisid. Rääkisime nendega seal juttu, vähemalt üritasime. Hiljem käisime veel Abano Termes poodides, et koju pastasid ja muud nänni osta. Aga kuna meie vaba aeg sattud itaallaste siesta ajale, siis ainuke võimalus oli linna teisest servast üles otsida kaubanduskeskus kuhu oli üle pooletunni tee ja kuna me ei teadnud kus see täpselt on, siis võttis see rohkemgi aega. Õhtul aga toimus Europeade rongkäik. Arvestades seda, et me olime enne 1,5 tundi poes käinud ja me pidime ka rongkäigu alguspunkti minema lõpp-punktist, siis jalad olid päris surnud. Rongkäigu ajal oli kraade ka 39, nii et selg oli ikka päris läbimärg hiljem. Aga ma üldse ei kurda. Emotsioonid on ikka positiivsed.
Viimasel päeval Itaalias otsustasime mitte midagi teha ja hommikul lõpuks kauem magada. Käisime veel viimasel minutil hommikust söömas ja läksime hotelli katusel oleva basseini äärde päevitama. Vedelesime seal lõunasöögini välja ja peale seda ka veel paar tundi. Õhtul aga käisme Europeade lõputseremoonial, kus eestlased ikka hoidsid oma lippu kõrgel. Pärast aga läksime tagasi hotelli, et asju pakkida, kuna südaöösel oli ärasõit. Oli ka viimane õhtusöök. Viimast korda võimalus nautida hotelli Alexander Palace head toitu ja veini. Muide meil seal restoranis oli väga meeldiv staff tööl. Sealne peakelner armastab Eestit ja on käinud 2 korda siin. Ta oli üldse lahe kuju. Kui raadiost tuli mõni hea laul, siis laulis toitu jagades kõva häälega kaasa või kui magustoitu jagas, aga mitte ühtegi kelnerit ei olnud, kes neid inimestele laiali jagaks, siis ta karjus üle saali, et nad kiiremini end liigutaks, samal ajal tehes imelike nägusid. Käis meiega juttu ka ajamas niisama. Kui olime õhtusöögi lõpetanud ja hakkasime välja minema, siis ta ka küsis, et kas me nüüd lahkumegi ja kui me ütlesime, et jah, siis ka küsis kas me ikka hiljem tuleme veel läbi ja jätame hüvasti. Kui armas! Eks me siis käisimegi, rääkisime veel juttu ja kirjutasime/joonistasime külalisteraamatusse ja tegime pilti. Kui kodumaa poole startima hakkasime, siis oli mul mõttes ainult hea uni. Aga üldsus plaanis midagi muud. Bussis hakkas pihta korralik laulupidu. Katsu siis magada.
Ärgates olime juba Austrias ja käisime kuskil maa-aluse järve ääres, kus oli väga ilus. Siis aga võtsime suuna Viini poole, kus läksime Schönbrunni lossi uudistama. Ma otsustasin aga lossi külastamise asemel minnaViini loomaaeda, mis seal asus. Vot see oli alles loomaaed. Tallinna omal on veel arenguruumi küll. Väga armas oli seal ringi jalutada. Hiljem aga tehti meile bussiekskursioon Viinis, mille ajal suutsin magama jääda. Jälle hostelisse jõudes aga otsustasime, et teeme ühe lõunauinaku. Kui rusuvalt mõjub vihmane ilm!! Peale selle oli mul koguaeg külm. Kui oled ikka nädala veetnud 34+ kraadises soojuses, siis jõudes 20 kraadini, ei ole üldse meeldiv. Pärast uinakut aga läksime Viini peale süüa otsima ja maandusime Noodle Kingis. Nomnomnom. Terve õhtu sõin seda ühte karpi nuudleid. Pärast veetsime niisama hostelis aega, naersime ja lollitasime. Mul oli veel väga huvitav voodi seal. See oli nagu lisavoodi ning sel olid rattad all, nii et ma liikusin sellega koguaeg mööda tuba ringi.
Kuna tagasi tulles oli meid tagapingil 4, sest Keio oli vaja ka kuskile mahutada, siis julmalt kupatasime me Keio põrandale magama, sest me tahtsime jalgu sirutada. Nii kurjad olemegi. Üldse oli meil seal tagapingis mingisugune külakuhi magades üksteise otsas. No ja järgmisel päeval kimasime Varssavisse ja sealt järgmisel päeval Eestisse. Need olid suht tegevusvaesed päevad, sest väsimus võttis võimust ja mis sa siis ikka teed, kui magad.
Igatahes see reis oli väga mõnus. Tagasi teel võttis võimust kurbus, sest Itaalias ma tundsin end igal pool hästi. See koht sobis mulle. Kindlasti järgmisel võimalusel lähen tagasi. Päikest! :)
Ära sõitsime pool 1 öösel ehk meil tuli veeta öö bussis. Nii kui buss sõitma hakkas tulid esimesed õlled ka meie omadel lahti (Ma sooviks ausalt teada, kui palju alkoholi meie omadel selle reisi peal kulus. See kogus oli ikka meeletu). Öö bussis ei olnudki väga hull. Võib-olla olin ma lihtsalt väsinud. Õnneks me istusime kolmekesi taga, nii et meil oli ruumi magada. Öösel on hea sõita ka, aeg läheb kiiremini. Igatahes mingi kella neljaks olime juba Varssavis hotellis. Meil ei jäänud muud üle kui lihtsalt aega surnuks lüüa, et hommikul kell 3 üles ärgata ja edasi sõita.
Kuskil kella 10ks jõudsime Krakowisse, kus tegime väikse linnaekskursiooni. Sellisel kellaajal oli juba väljas 29 kraadi sooja. Meeldiv eksole. Kuna ma alles 2 aastat tagasi käisin Krakowi kesklinna risti ja põiki läbi, siis seekord ma lihtsalt kõndisin natuke jõe ääres ja käisin suveniiripoes asju uudistamas. Hiljem jätkus meie teekond Viini suunas, kus veetsime jälle ühe öö. Jõudsime kuskil 7 ajal kohale ja see kord ööbisime ühes noorte hostelis, mis oli päris mõnus koht. Täitsa Doonau kaldal ka. Kuna kõhud olid tühjad ja õhtusööki me ei saanud, siis otsustasime linna minna. Sõitsime natuke trammiga kesklinna (Viinis on ühistranspordi hinnad ikka päris krõbedad - 2.20 oli täiskasvanu pileti hind) ja leidsime ühe väikse pitsakohviku. Sealne müüja oli täitsa tore, uuris kohe kust me tuleme ja mis me teeme. Mis mind veel selle koha puhul üllatas, uued pitsad toodi uksest, mis oli wc. Ma loodan siiralt, et seal sees oli üks muu uks, kust ta need välja tõi, mitte wcst. Hiljem kõndisime veel Viini peal ringi ja mängisime niisama lolli. Hostelisse tagasi minnes aga hakkas padukat sadama ja meil oli veel trammini nii kümmekond minutit aega. Õnneks jõudsime kuidagi läbi vihma varjualusesse.
Hommikul aga panime jälle varakult minema. Seekordne sihtpunkt oli Ljubljana. Üllatusena ma ei maganudki tervet päeva maha, sest siiski enamus sõitu kulges mägedes ja mind hästi tundev inimene teab, kui väga ma mägesid armastan. Tol päeval vaatasime veel Austrias sõites Helisevat Muusikat. Väga teemasse. Vahepeal võeti laul üles ja mängiti kitarri. Siuke mõnus bussisõit oli. Ljubljanasse jõudsime jällegi suht varakult, nii et meil oli jälle lihtsalt aega surnuks lüüa. Ljubljanas ööbisime jälle ühes noorte hostelis. Seal oli kohvrilift, mis transportis kohvreid üles. Seal ääres seisis üks kutt, kes neid sinna peale tõstis ja nuppu vajutas. Oodates millal lift jälle alla tuleb seisime seal ja järsku see kutt ütleb "Tere!". Hea küll, mõtlesin, et keegi on talle seda õpetanud, sest enne meid oli juba 1 bussitäis eestlasi kohal (üldse läks Itaaliasse Europeadele 5 bussitäit eestlasi). Hiljem aga vestlust jätkates tuli välja, et too oli õppinud Tartu Ülikoolis. Küll maailm on alles väike. Tol õhtul me linna peale ei viitsinud minna. Olime hostelis ja mängisime kaarte. Vahepeal tulid mingid 2 eestlast ka meiega mängima. Hommikul pidid kõik grupid pool 6 minema proovi tegema staadionile, aga mitte meie koor. Esiteks me olime ainuke koor. Rohkem sooviti teha rahvatantsurühmade ja muusikute proovi. Teiseks ei olnud meil dirigentigi. Meie dirigent lendas Itaaliasse otse Portugalist. Nende õnnetuseks hakkas aga hommikul äikesetorm pihta, aga proovi tegid nad rõõmsalt edasi.
Jätkasime oma teekonda Itaalia poole, väikse vahepeatusega Postonja koobastes. Võrratu mida loodus on teinud.
11. juulil 2012 kell 12.53 jõudsin mina Itaaliasse! Väljas oli kenasti kohe 38 kraadi sooja ja tuult nagu polnudki. Võrratu. Paduasse jõudmine kulges aga veinimõisadest mööda sõites ja see vaatepilt oli võrratu, ausalt. Kuna meie sealoleku ajaks anti maavärina hoiatus, siis me ei ööbinud suuren näitustehallis nagu esialgu oli plaanitud, sest seal ei olnud tugevat keskkonstruktsiooni. Niisiis meid majutati hotellidesse ja mujale. Meie hotell asus Paduast 16 km kaugusel Abano Terme linnas. Kohe üldse ei kurda kui näitustehalli põrandast saab 4 tärni hotell. Selle linna kohta võiks öelda, et see oli hotellilinnak, sest hotelle oli seal iga nurga peal. Nii üle 20 kindlasti. Hotellis saime veel õhtusööki ka, 4-käigulist. Ja nii igapäev lõunaks ja õhtuks. Väga maitsev oli. Igakord oli teiseks eelroaks pasta (lemmik! Itaallased oskavad ikka pastat teha). Kuigi jah kogus oli minu jaoks harjumatult suur. Ära tulin ma Itaaliast vist paari lisakiloga. Hiljem käisime linna avastamas, teised läksid Europeade avamisele, aga me ei viitsinud sinna minna ja jäime Abano Termesse. Väga mõnus oli, selline väike koht ja sõbralikud inimesed. Sel kellaajal hakkas elu alles käima ka (kuskil 9 ajal). Seal läks päris kiiresti pimedaks ka, 9 oli juba kottpime, aga palav oli ikka, nii 31 kraadi. Eestis on ikka tõsiselt valged ööd suvel.
Järgmise päeva lõunal oli meil kohe üks tänavakontsert. Rahvariided selga ja minek. Kena 35 kraadi paistis lagipähe ja oi kui hea oli rahvariietes olla. Kontsertpaika sõit oli juba huvitav. Esiteks me eksisime 4 korda ära ning peale selle mahutasime enda niigi täis bussi 30+ inimest sisse, kes meiega samas kohas esinesid. Ma vaatan, et Itaalias armastatakse ringteid, sest neid seal oli tõesti iga nurga peal. Kujutate siis ette kui mõnus oli seal bussiga sõita. Hiljem läksime hotelli tagasi lõunale ning kuna meil oli põhimõtteliselt ülejäänud päev vaba, siis otsustasime minna tagasi Paduasse shoppama. Meile anti ühistranspodi kaardid ka tasuta sõiduks, nii et probleemi ei olnud. Tuleb tunnistada, et Itaalias käivad bussid kõik stiilse hilinemisega. Ainult üks kord jõudis buss õigel ajal. Teistel kordadel jõudis alati 5-20 minutit hiljem. Padua on imeline. Kõndisime mööda neid kitsaid tänavaid kus muidu rahvast väga ei liikunud. Väga mõnus oli. Täpselt selline nagu ma vaimusilmas ette kujutasin ja nii see mulle meeldiski. Leidsime veel kuskilt ühe väikese kohviku, kus saime parimat jooki üldse - šokolaadi-kookosejääjook. Pärast käisime veel Abano Termes ka ringi ja käisime ostsime jäätist ühest toredast kohvikust. Tuimalt ringi jalutades leidsime kuskilt ühe USA koori kontserdi, mis oli päris huvitav kuulata, rahvastki oli massiliselt.
Laupäeva hommikul ootas meid veel ees üks tänavakontsert, kus enne meid esines üks Hispaania perekonnaansambel. Äge oli vaadata kuidas üks suur perekond koos tantsisid ja pilli mängisid. Rääkisime nendega seal juttu, vähemalt üritasime. Hiljem käisime veel Abano Termes poodides, et koju pastasid ja muud nänni osta. Aga kuna meie vaba aeg sattud itaallaste siesta ajale, siis ainuke võimalus oli linna teisest servast üles otsida kaubanduskeskus kuhu oli üle pooletunni tee ja kuna me ei teadnud kus see täpselt on, siis võttis see rohkemgi aega. Õhtul aga toimus Europeade rongkäik. Arvestades seda, et me olime enne 1,5 tundi poes käinud ja me pidime ka rongkäigu alguspunkti minema lõpp-punktist, siis jalad olid päris surnud. Rongkäigu ajal oli kraade ka 39, nii et selg oli ikka päris läbimärg hiljem. Aga ma üldse ei kurda. Emotsioonid on ikka positiivsed.
Viimasel päeval Itaalias otsustasime mitte midagi teha ja hommikul lõpuks kauem magada. Käisime veel viimasel minutil hommikust söömas ja läksime hotelli katusel oleva basseini äärde päevitama. Vedelesime seal lõunasöögini välja ja peale seda ka veel paar tundi. Õhtul aga käisme Europeade lõputseremoonial, kus eestlased ikka hoidsid oma lippu kõrgel. Pärast aga läksime tagasi hotelli, et asju pakkida, kuna südaöösel oli ärasõit. Oli ka viimane õhtusöök. Viimast korda võimalus nautida hotelli Alexander Palace head toitu ja veini. Muide meil seal restoranis oli väga meeldiv staff tööl. Sealne peakelner armastab Eestit ja on käinud 2 korda siin. Ta oli üldse lahe kuju. Kui raadiost tuli mõni hea laul, siis laulis toitu jagades kõva häälega kaasa või kui magustoitu jagas, aga mitte ühtegi kelnerit ei olnud, kes neid inimestele laiali jagaks, siis ta karjus üle saali, et nad kiiremini end liigutaks, samal ajal tehes imelike nägusid. Käis meiega juttu ka ajamas niisama. Kui olime õhtusöögi lõpetanud ja hakkasime välja minema, siis ta ka küsis, et kas me nüüd lahkumegi ja kui me ütlesime, et jah, siis ka küsis kas me ikka hiljem tuleme veel läbi ja jätame hüvasti. Kui armas! Eks me siis käisimegi, rääkisime veel juttu ja kirjutasime/joonistasime külalisteraamatusse ja tegime pilti. Kui kodumaa poole startima hakkasime, siis oli mul mõttes ainult hea uni. Aga üldsus plaanis midagi muud. Bussis hakkas pihta korralik laulupidu. Katsu siis magada.
Ärgates olime juba Austrias ja käisime kuskil maa-aluse järve ääres, kus oli väga ilus. Siis aga võtsime suuna Viini poole, kus läksime Schönbrunni lossi uudistama. Ma otsustasin aga lossi külastamise asemel minnaViini loomaaeda, mis seal asus. Vot see oli alles loomaaed. Tallinna omal on veel arenguruumi küll. Väga armas oli seal ringi jalutada. Hiljem aga tehti meile bussiekskursioon Viinis, mille ajal suutsin magama jääda. Jälle hostelisse jõudes aga otsustasime, et teeme ühe lõunauinaku. Kui rusuvalt mõjub vihmane ilm!! Peale selle oli mul koguaeg külm. Kui oled ikka nädala veetnud 34+ kraadises soojuses, siis jõudes 20 kraadini, ei ole üldse meeldiv. Pärast uinakut aga läksime Viini peale süüa otsima ja maandusime Noodle Kingis. Nomnomnom. Terve õhtu sõin seda ühte karpi nuudleid. Pärast veetsime niisama hostelis aega, naersime ja lollitasime. Mul oli veel väga huvitav voodi seal. See oli nagu lisavoodi ning sel olid rattad all, nii et ma liikusin sellega koguaeg mööda tuba ringi.
Kuna tagasi tulles oli meid tagapingil 4, sest Keio oli vaja ka kuskile mahutada, siis julmalt kupatasime me Keio põrandale magama, sest me tahtsime jalgu sirutada. Nii kurjad olemegi. Üldse oli meil seal tagapingis mingisugune külakuhi magades üksteise otsas. No ja järgmisel päeval kimasime Varssavisse ja sealt järgmisel päeval Eestisse. Need olid suht tegevusvaesed päevad, sest väsimus võttis võimust ja mis sa siis ikka teed, kui magad.
Igatahes see reis oli väga mõnus. Tagasi teel võttis võimust kurbus, sest Itaalias ma tundsin end igal pool hästi. See koht sobis mulle. Kindlasti järgmisel võimalusel lähen tagasi. Päikest! :)
Valmistun siin oma Itaalia reisiks. Ei meeldi eriti pakkida. Hea, et Hannakas nii tore oli ja enamuse mu kohvrist ise ära pakkis. Viimased päevad olen suht ringi ka tõmmelnud, nii et reisile pole ka aega olnud mõelda. Hetkel jooksen nagu peata kana mööda maja ringi ja viskan asju kohvrisse.
Viimase nädala olen korralikult maasikaid korjanud, nii et neist vaikselt kopa ette visanud. Neljapäeva päeval tuli lambist mõte õhtul minna Tallinna, Õllesummerile. Minu esimene kord. Peaks ütlema, et mul oli küll lõbus oma seltskonnaga. Kuulasime siis The Suni ja Mikat. Häält mul küll alles ei jäänud. Järgmisel päeval tulin koju tagasi ja õhtul oli Rannapungerjal Tuletorni kontsert. Täna on ka. Ja kui ma sealt tagasi tulen, siis lähengi kohe bussi peale ja võtan suuna Itaalia poole...
Viimase nädala olen korralikult maasikaid korjanud, nii et neist vaikselt kopa ette visanud. Neljapäeva päeval tuli lambist mõte õhtul minna Tallinna, Õllesummerile. Minu esimene kord. Peaks ütlema, et mul oli küll lõbus oma seltskonnaga. Kuulasime siis The Suni ja Mikat. Häält mul küll alles ei jäänud. Järgmisel päeval tulin koju tagasi ja õhtul oli Rannapungerjal Tuletorni kontsert. Täna on ka. Ja kui ma sealt tagasi tulen, siis lähengi kohe bussi peale ja võtan suuna Itaalia poole...
8.-19. juuli Itaalias
Padua
Näeme kui tagasi jõuan ;)
Kindlasti on oodata siis suuremat postitust
Popkooripidu.
Emotsioonid on ikka veel ülevad. Võiksin kohe ja jälle sinna lavale tagasi minna ja kogu kava uuesti läbi laulda. Väga väga rahul, et seal käisin. Nii mõnus oli selliseid laule laulda sellise massiga. Kui väga ma ikka armastan laulupidusid. Igatahes mul oli väga tore päev Tartus. Vahepeal käisime Eerikaga linnas ka, kui meil proovist paus oli.
Praegu oleme Raheli ja Hannakaga minu pool ja maasika korjamise hooaeg on alanud. jei. No tegelikult ei ole see üldse nii meeldiv, aga hea seltskonnaga talutav. Oleme olnud 1 õhtu koos ja juba oleme liigagi ebanormaalsed, et see on kohutav. Ma ei taha ennnast tundagi. Aga siiski ma armastan neid!
Minu hispaanlased võitsid EMi. Väga hea. Aga siiski ma ootasin finaalis põnevamat mängu. Igatahes Itaalias ma jalgpallist rääkida vast ei tohi, saan peksa äkki.
Tellimine:
Postitused (Atom)