Kõik...
Läbi...
Lõpp...
Minu jaoks on alati mu sünnipäev tähistanud suve lõppu. Nii kurb kui see ka poleks.
Mul oli hea suvi. See oli kohe päris päris hea. Selline mõnus ja täis toredaid üritusi ja käimisi. Parimad inimesed. Rahulikult kodus olla sain ma alles augustis. Aga see on ainult ju positiivne, sest ma kogesin jälle midagi uut ja midagi, mis jääb mu mälestustesse alles. Selline elu mulle meeldib.
Kindlasti üheks selliseks ürituseks oli popkooripidu Tartus. Jällegi midagi natuke teistsugust aga samas nii tuttavat. Laulupidu ju ikkagi. Üldse oli see üks tore päev Tartus toredate inimestega.
Itaalia reis. Ma ei ole ikka üle saanud sellest reisist. See lihtsalt oli midagi. Hetkel on mul tunne, et Itaalia on koht, kus ma tunnen ennast hästi. Kui ma enne reisi oli natuke skeptiline seltskonna suhtes, siis hiljem avastasin, et tegelikult oli see parim seltskond kellega reisida. See ei olnud selline turismireis giidiga, kus töllerdad päev läbi linnas ringi ja kuulad. Me avastasime kõike ise ja see on palju parem. Ausalt öeldes kui keegi küsiks minu käest Padua linna ajaloo kohta midagi, siis ma ei oskaks mitte midagi vastata. Aga ma võin rääkida tänavatest, arhitektuurist ja inimestest. Ja mulle meeldis ka see, et me olime väikeses linnas. Varem või hiljem tahan ma Itaaliasse tagasi minna. Äkki lähen tagasi õige pea.
Positivus festival. Ära käisin seal ja õigesti tegin. Väga mõnus oli seal. Ma usun, et ma poleks näinud selliseid artiste oma silmaga lähima aja jooksul, kui ma poleks sinna läinud. Järgmine aasta peab sinna minema lihtsalt suurema seltskonnaga. Ühel välismaa festivalil (küll ainult Lätis) käidud, nüüd tuleb vallutada järgmisi. Mul on uusi plaane juba. Vaatame, kuhu need mind viivad. Loodan, et leian toredaid ja aktiivseid sõpru, kes minu hullude ideedega kaasa tulevad (SEE OLI VIHJE! :)).
Nädalavahetus Hiiumaal. Esimene ja viimane kord sel suvel, kui me tegime midagi terve perega koos. Tere tulemast perekonda, kus vanemad on täielikud tööhoolikud ja kõige kiirem tööaeg on suvel, kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Hiiumaal on alati tore. Hiiumaa on teine koht, kus ma tunnen ennast hästi. Pealegi, alati juhtub seal midagi huvitavat. Vahest lihtsalt ei taha seda järgmine hommik mäletada.
Mõisa laager. Ütlen lihtsalt, et ma armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige paremad maailmas. Ootan juba talvelaagrit.
Võiks arvata, et minu suve highlight oli mu 18. sünnipäev. Ma ei tea, ma ei arva nii. See tekitas minus päris segaseid tundeid kui aus olla. Nii ühel ja teisel põhjusel. Aga ikkagi oli tore. Oma vanematele peaks andma eripreemia, kui nad tulevad hommikul kell 7 mind äratama lauldes, lillede ning Jänku-Jussi tordi ja sprotikarbiga. Ma olin sügavalt liigutatud, kui mu kullakallid onud mulle helistasid ja õnne soovisid. Käsi südamel, ma ei osanud seda oodata. Ime, et neil mu sünnipäev meeles oli (arvatavasti ainult tänu facebookile). Aga ikkagi oli armas. Selliseid toredaid õnnitlusi oli veel ja ma siiralt tänan kõiki nende eest. Tegite mu päeva ilusaks! :) Arvan, et 17 oli kõige parem vanus. Piisavalt suur, et teha kõike ja katsetada piire, aga mitte piisavalt vana, et kanda täit vastutust kõige eest, mida teed. Võid veel tuua vabanduseks, et oled alles laps ja tahad kõike järele proovida. Ja minu 17 oligi täpselt selline.
Praegusel hetkel olen ma enda peale natuke pahane. Kui ma oleksin olnud piisavalt kiire ja natukene varem ärganud, oleks mul olnud võimalus minna neljapäeval Stockholmi Coldplay kontserdile. Ja vot see oleks olnud ülim. Ma hetkel ei suudagi kirjeldada oma nördimust, aga eks see ole minu enda süü. Aga hetkel lohutan ma end sellega, et saan detsembris minna MUSE'i kontserdile. Can't wait.
Selline oli mu suvi. Võta või jäta. Mina seda igal juhul nautisin. Nautige veel neid viimaseid päevi ja tehke midagi toredat. Nii palju kui Eesti ilm seda võimaldab. Cheers!
Mul oli hea suvi. See oli kohe päris päris hea. Selline mõnus ja täis toredaid üritusi ja käimisi. Parimad inimesed. Rahulikult kodus olla sain ma alles augustis. Aga see on ainult ju positiivne, sest ma kogesin jälle midagi uut ja midagi, mis jääb mu mälestustesse alles. Selline elu mulle meeldib.
Kindlasti üheks selliseks ürituseks oli popkooripidu Tartus. Jällegi midagi natuke teistsugust aga samas nii tuttavat. Laulupidu ju ikkagi. Üldse oli see üks tore päev Tartus toredate inimestega.
Itaalia reis. Ma ei ole ikka üle saanud sellest reisist. See lihtsalt oli midagi. Hetkel on mul tunne, et Itaalia on koht, kus ma tunnen ennast hästi. Kui ma enne reisi oli natuke skeptiline seltskonna suhtes, siis hiljem avastasin, et tegelikult oli see parim seltskond kellega reisida. See ei olnud selline turismireis giidiga, kus töllerdad päev läbi linnas ringi ja kuulad. Me avastasime kõike ise ja see on palju parem. Ausalt öeldes kui keegi küsiks minu käest Padua linna ajaloo kohta midagi, siis ma ei oskaks mitte midagi vastata. Aga ma võin rääkida tänavatest, arhitektuurist ja inimestest. Ja mulle meeldis ka see, et me olime väikeses linnas. Varem või hiljem tahan ma Itaaliasse tagasi minna. Äkki lähen tagasi õige pea.
Positivus festival. Ära käisin seal ja õigesti tegin. Väga mõnus oli seal. Ma usun, et ma poleks näinud selliseid artiste oma silmaga lähima aja jooksul, kui ma poleks sinna läinud. Järgmine aasta peab sinna minema lihtsalt suurema seltskonnaga. Ühel välismaa festivalil (küll ainult Lätis) käidud, nüüd tuleb vallutada järgmisi. Mul on uusi plaane juba. Vaatame, kuhu need mind viivad. Loodan, et leian toredaid ja aktiivseid sõpru, kes minu hullude ideedega kaasa tulevad (SEE OLI VIHJE! :)).
Nädalavahetus Hiiumaal. Esimene ja viimane kord sel suvel, kui me tegime midagi terve perega koos. Tere tulemast perekonda, kus vanemad on täielikud tööhoolikud ja kõige kiirem tööaeg on suvel, kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Hiiumaal on alati tore. Hiiumaa on teine koht, kus ma tunnen ennast hästi. Pealegi, alati juhtub seal midagi huvitavat. Vahest lihtsalt ei taha seda järgmine hommik mäletada.
Mõisa laager. Ütlen lihtsalt, et ma armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige paremad maailmas. Ootan juba talvelaagrit.
Võiks arvata, et minu suve highlight oli mu 18. sünnipäev. Ma ei tea, ma ei arva nii. See tekitas minus päris segaseid tundeid kui aus olla. Nii ühel ja teisel põhjusel. Aga ikkagi oli tore. Oma vanematele peaks andma eripreemia, kui nad tulevad hommikul kell 7 mind äratama lauldes, lillede ning Jänku-Jussi tordi ja sprotikarbiga. Ma olin sügavalt liigutatud, kui mu kullakallid onud mulle helistasid ja õnne soovisid. Käsi südamel, ma ei osanud seda oodata. Ime, et neil mu sünnipäev meeles oli (arvatavasti ainult tänu facebookile). Aga ikkagi oli armas. Selliseid toredaid õnnitlusi oli veel ja ma siiralt tänan kõiki nende eest. Tegite mu päeva ilusaks! :) Arvan, et 17 oli kõige parem vanus. Piisavalt suur, et teha kõike ja katsetada piire, aga mitte piisavalt vana, et kanda täit vastutust kõige eest, mida teed. Võid veel tuua vabanduseks, et oled alles laps ja tahad kõike järele proovida. Ja minu 17 oligi täpselt selline.
Praegusel hetkel olen ma enda peale natuke pahane. Kui ma oleksin olnud piisavalt kiire ja natukene varem ärganud, oleks mul olnud võimalus minna neljapäeval Stockholmi Coldplay kontserdile. Ja vot see oleks olnud ülim. Ma hetkel ei suudagi kirjeldada oma nördimust, aga eks see ole minu enda süü. Aga hetkel lohutan ma end sellega, et saan detsembris minna MUSE'i kontserdile. Can't wait.
Selline oli mu suvi. Võta või jäta. Mina seda igal juhul nautisin. Nautige veel neid viimaseid päevi ja tehke midagi toredat. Nii palju kui Eesti ilm seda võimaldab. Cheers!
18 tuli suure pauguga
