Töövarjupäev

Nüüd võtsin mina ka siis osa töövarjupäevast ja läksin Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse psühholoogile töövarjuks. Nagu te kõik juba teate, on mul tõsised kavatsused psühholoogiat õppima minna ja sinna läksingi ma plaaniga teada saada, kas ma näen tulevikus end sellisel ametil töötamas. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis näen küll.
Mul oli äärmiselt tore päev. Nii palju sain teada ja näha. Sain terve päeva koos Kadiga(varjutatav) patsiente vastu võtta ja nendega tegeleda. Nägin väga erinevaid juhtumeid ja kindlasti pani see mind mõtlema nii mõnelegi asjale. Pärast iga patsiendi sessi Kadi küsis mu arvamust kõige kuuldu kohta ning see andis nii palju päevale juurde. Kui ma nüüd päris aus olen, siis see töö on üpriski emotsionaalne, nii et õhtul olin ma päris läbi, aga kindlasti oli see super kogemus ja andis mu otsustele kindlust juurde. Ma kirjutaks teile siia veel ja veel, aga loodan, et mõistate selle asja konfidentsiaalsust. Aga ma olen tänulik Haapsalu rehabilitatsioonikeskusele, kes olid nõus mind sel päeval vastu võtma ja oma tööd näitama.

Perfect

HAAPSALU

Hetkel olen siin Haapsalus, et homme osaleda töövarjupäeval. Ma lähen siis Haapsalu Neuroloogia ja Rehabilitatsioonikeskusesse varjuks psühholoogile, et mingilgi määral aimu saada, kas ma siiski tahan psühholoogiat edasi õppida. Loodame, et see aitab mul siis selgusele jõuda.
Siin on hea olla. Rahulik. Tahaks kohe pikemaks jääda ja lihtsalt olla. Suurem väsimus on kallale tulnud. Merevaatega tuba on võrratu.
Ja nii hea uudis on, et Ellie Goulding tuleb Eestisse live kontserti andma ja mul on juba piletki olemas. Ei läinud õnneks jälle nii nagu viimase kolme kontserdiga, kuhu ma minna olen tahtnud ja piletid on lihtsalt välja müüdud (Stockholmis oleksid need olnud). Ja ka MUSEile on ka plaan ikkagi minna. Kvaliteet.
Aga ma lähen nüüd naudin oma natukest siin Haapsalus ja võtan vabalt. Pärast homset teen kindlasti töövarjupäevast veel eraldi postituse ka, et kuidas mul läks! See ya.

Ma vihkan seda, et mul on praegu selline hoiak kooli suhtes, et ma vean end lihtsalt läbi. Läheb nagu läheb. Ma vihkan seda. Samas ma ei leia endas jõudu, millega muuta oma suhtumist. See on nii vale. See ei ole mina.  Olen ma sellest väsinud? Jaa. Ma ei näe hetkel enam koolis midagi, mille nimel pingutada. Selline tunne, et kui ma pingutaks, siis sel ei ole mõtet. Miks?? Mis ma endaga peale hakkan? Kas on see, et ma olen koolipinki rühkinud viimased 11 aastat? Lõpuni on jäänud 7 ja pool kuud, võiks ju pingutada. Ei ? Jah ? Ma ei tea...

Praegu on see aeg, kui kõik läheb jälle hästi ja elu ongi tore ning hea. Eriti tore on siis, kui sa teed, midagi mida oled ammu teha tahtnud. 

Jaanuaris tegin oma blogisse sellise postituse ja nüüd ongi asjad seal maal, et Maris lähebki märtsis Janega Londonisse! Kui hea, kui hea. Ootan juba väga.

Olen arvamusel, et kui sa ikka tahad midagi teha/kuskile minna, siis põrgusse kõik ja tee see ära. Vastasel juhul  jäävadki kõik soovid ja salaunelmad täitmata. Lihtne.

Samuti annab Mumford & Sons aprillis Stockholmis kontserdi. Nii lähedal, nii hea võimalus minna. oh.. I just love them soo..
Mulle meeldib, kui mind külastavad sellised toredad ja pöörased mõtted ning alati tekib suur tahtmine ka need kohe ära teha. Need mõtted annavad alati päevale uue valguse ja midagi, mida oodata ning soovi see kindlasti ära teha. Kui hullumeelne see mõte ka ei ole. 

Mulle meeldib see, kui täiskasvanud inimesed on säilitanud endas lapsemeelsuse ja usuvad maagiasse. See on minu meelest kohutavalt armas. Selliseid inimesi on hea vaadata.
Ma just avastasin, et mul on keskkooli lõpuni jäänud veel 7 ja pool kuud. Kuhu aeg küll kaob? Alles ma tulin ju RRG 10ndasse klassi. Mis edasi saab? Aga ei, ilus aeg oli... (Käiks ma siis koolis ka praegu.heh)

Midagi suvest veel (Positivus2012)

See tunne, kui oled teinud midagi, et oma unistusi täita...