Jõulud. Jõulud?

Mõtlesin ja mõtlesin mina, mida kirjutada siia. Siis küsisin nõu oma armsatelt sõpradelt ja vastuseks oli: jõulud, jõulutunne.
Lühidalt öeldes: Kui ma õue ei vaata, on kõik korras.
Pikemalt heietades: Alustaks eelmise nädala kolmapäevast, kui peale eksamitega tegelemist ja õppimist toimus AIESECi jõuluõhtu, mis tõi hinge soojust ja kõik need head soovid täitsid südame rõõmuga. Nii kallid inimesed. Samuti käisime praktika raames koolis väikeste präänikutega meisterdamas, kes naeratuse suule tõid. Neljapäeval pärast viimast eksamit käisin ma oma armsa kursaõe Epuga jõululõunal McDonald´sis - irooniline, ma tean - ja hiljem sain veel Kristiinega Werneris kokku, et juua glögi ja muljetada elust. Nii-nii hea oli neljapäeval ka üle pika aja koju tulla. Ütlemata hea. Sama hea oli ka paar päeva niisama lihtsalt olla, mitte midagi tehes. Ja siis sain ma veel oma kooriga maha peetud ühe toreda jõulupeo, mis jättis minusse nii sooja tunde. Ühel veel kaunimal päeval tõi mu isa ka kuuse tuppa ning ma ei mäleta aega, millal oleksin õhinas kohe kuuske ehtima hakanud. Õhtul istusin diivanil ja nosisin vanaema toodud piparkooke megaglasuuriga ja imetlesin enda suurepärast kätetööd. Samal ajal küpsetas, või õigemini kärsatas ema köögis paar plaaditäit enda piparkooke ja tuba oli üheaegselt meeldivat jõuluaroomi ja teisalt ka kõrbemise lõhna täis. Pühapäeva hommikul läksime aga Rakverre, et teha veel viimased sisseostud jõuludeks. Me läksime sinna küll vara, aga no ilmselgelt ei olnud me ainukesed, kes jätsid oma ostude tegemised viimasele minutile ja rahvast oli õige mitu. Täna alustasin ettevalmistustega suurteks söömapühadeks, taustaks mängimas need kõige kaunimad jõululaulud ja igapäev olen ära vaadanud ühe jõulufilmi. Niimoodi olengi endale tekitanud vaikselt jõule siin, aga siiski ei ole kõik nii nagu tavaliselt - no lihtsalt ei ole lund! Mina kui tüüpiline eestlane, ei ole harjunud lumeta jõuludega, mistõttu on kõik toimuv natukene veider. Aga sellegi poolest olen üritanud kõikide tegevustega jõuluhõngu tuua oma igapäeva ellu ja mingil moel on see ka õnnestunud!
Aga siiski sellegi poolest on mul maailma kõige armsamad sõbrad, kes toovad mulle nii palju rõõmu ja selle pärast ma teid armastangi! Igaüht eraldi ja kõiki korraga!
Ja kuna Katariina palus, et ma temast veel eraldi kirjutaks, siis ma tahan öelda Sulle, et ole seal Atlandi taga sama äge edasi ja võta sellest kõik, mis saab. Ma küll mõnikord kohutavalt igatsen Sind, aga samas olen õnnelik, et Sa haarasid võimalusest ja tegid enda jaoks midagi nii suurt! I love you  ja ootan, millal sind jälle näha saan!! Have fun there!



Tallinn

Laupäeva hommikul istusin Tamsalust rongi peale ja sõitsin pealinna linnaelu kaema. Tartu on nii koduseks ja mõnusaks muutunud, et enam ei tundugi, et elan Eesti suuruselt teises linnas. Või on asi Tartu õhkkonnas? Või on asi selles, et mul on koolis nii palju tegemist, et mul ei ole mahti linnaski käia? Igatahes veetsin ma Tallinnas toredalt aega oma kallikestega, keda ei olnud ammu näinud ja kõik oli fun. 







Follow my blog with Bloglovin

Lewis Mokler - The Traveller
See nädalavahetus oli mul privileeg olla üksinda kodus keset metsa. Tegelikult mitte päris, sest eile tuli kullatükk Anni mulle külla. Istusin siin sooja teki all, tuli kamina all, soe teetass käes ja mõtlesin oma mõtteid. Nii mõnus oli. Kahjuks ei olnud võimalik mul inimesi päris vältida, sest vahepeal andis kõht tühjusest tunda ning siis tuli Tudu poodi sõita, et külmkappi täiendada ning paratamatult kohtasin kohalike, kellele hirmsati meeldib küsida, kuidas mul läheb. Kuidas siis ikka läheb? Alati teistele hästi ju. Vaevalt keegi oleks leppinud vastusega, kui ma oleksin hakanud üles lugema, mis mulle ei meeldi ja kui väsinud ma olen. Ütled, et hästi ja kõik on õnnelikud. Küll inimesed on imelikud.
 Samuti üritasin täna oma produktiivsust välja näidata. Näiteks üks hetk avastasin ma ennast keset tormituuli aiast õunapuu oksi koristamas ja teise käega mütsi peas kinni hoidmas, aga tehtud see sai. Linnuke kirjas.
 Samas leidsin ma end ka selle üksinduse juures mõtteid mõlgutamas, kuhu maailma otsa ma jälle lendaks. Mis ei ole enam vist minu puhul mingisugune ime. Ja siis tuli Jane jälle oma suurepäraste pakkumistega, millele oli kole raske EI öelda, aga vaatab, mis sellest saama hakkab. Minu seiklejahing ei lähe mitte kuskile kaduma nii pea. Siin kohal tervitan oma isa, kes lebab Maroko palmide all ja Kerttit, kelle varbad Balil rannaliivas lebavad.
 Homme hommikul kiman jälle Tartu poole, et kiire eluga alustada. Ei ole eriti rõõmus selle fakti üle.





Minu pesa


See on nii imelik, kui näiliselt on kõik korras ja elu on lihtsalt nii hea. Aga siis, leiad end olukorrast, kus üks väikene detail paneb sind mõtlema, et kas kõik on ikka hästi. Ja siis sa mõtled, puurid, kurdad oma murest kellelegi ja tuleb välja, et kõik on katki. Täiesti katki. Aga näiliselt on siiski kõik korras. Täielik petumäng. Peab ütlema, et oskus head nägu teha ja kõik asjad eemale lükata on suurepärane.
Aga siis on mu ümber inimesed, kes teevad mu elu toredaks ja lõbusaks ning annavad nõu, kui ma seda vajan. And I love you for that! Õnneks on praegu ka palju teha ning koguaeg olen kuskil midagi tegemas.








Sügismasendus? Ei?


Always up for trying new things

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis hiljuti (päris vist mitte hiljuti enam, aga nii umbes 3 nädalat tagasi) sai minust täieõiguslik AIESEC in Estonia liige. Ja ma olen oma otsusega VÄGA rahul. Selle lühikese ajaga on meil olnud palju erinevaid üritusi, nii team-meetinguid, treeninguid, eelmisel nädalavahetusel toimus Kõrvekülas AIESECi 13.14 aasta avakonverents + veel muidu AIESEC Tartuga mõnusaid chillax üritusi.
Kes ei tea, siis AIESEC on rahvusvaheline tudengite organisatsioon, mis tegeleb vabatahtlike projektidega, professionaalse tööpraktigaga nii Eestis kui ka välismaal ning samuti teammember ja teamleader programm. Mina hetkel olen teammember programmis ja oGCDP tiimis, ehk siis minu ülesandeks on tudegite väljasaatmine välismaale vabatahtlike programmidele.
Nagu ma eelnevalt mainisin, siis eelmisel nädalavahetusel toimus AIESEC in Estonia aasta avakonverents Kõrvekülas, kus olid kohal kõik liikmed nii Tallinnast kui Tartust ja veel igasuguseid sulelisi (siinkohal mõtlen ma meie treenereid, kes olid kohale tulnud Ungarist, Saksamaalt, Rumeeniast, Austraaliast). Päeval olid meil erinevad sessioonid, mille käigus saime palju uut infot AIESECis toimuva kohta ning kuidas see üldse kõik toimub. Õhtul aga toimusid peod ja muud tegevused. Mul on hea meel, et otsustasin sellest osa võtta ning sain täpsemalt aimu AIESEC spiritist, millest kõik koguaeg jahuvad. Peale selle andis see kõvasti motivatsiooni juurde projektidega tegelemiseks.



Mis mul veel öelda?
    • Hakkasin ühe vabatahtliku, kes on pärit Austriast, mentoriks või siis professionaalseks sõbraks.
    • Avastasin, et kui ikka kolmapäeviti peol käia, siis neljapäeval on ikka väga raske koolis olla, aga sellegi poolest oli äge.
    • Kuna minu Tartu kodus on ülipalju raamatuid ning ma olen nendega iga päev ümbritsetud, siis on mul suur tahtmine kõik need läbi lugeda, kuid aega leida on raske
    • Samuti on ka spordiga. Ütleksin, et olen õnnelik, kui kord nädalas leian esikust oma jooksutossud ning sean sammud Tähtvere pargi poole. Aga ma tahaksin rohkem.
    • Mis veel? Enjoy life!



Autumn Vibes





Eelmisel nädalavahetusel, kui neiu Hanna-Liisa mind külastas, käisime ühes meie lemmikpaigas. My favourite place to chill, relax and take time off. Eriti nüüd, kui Tartus on tegemist palju ja ma ei tea, kui tihti ma edaspidi koju jõuan nädalavahetustel. Enjoying it while I can. Aga samas ma olen elevil, sest ees ootab nii palju uut ja põnevat. Nimelt liitusin ma ühe maailma suurima tudengiteorganisatsiooniga AIESEC ning kõik sellega seonduv hetkel rõõmustab mind. Järgmine nädalavahetus on meil STARTER ning pärast seda räägin ma teile AIESECist rohkem ning miks ma sellega liitusin! Igatahes inimesed on ägedad, see on peamine.
Hakkasin just mõtlema ja viimased 2 kuud on tõesti olnud väga erilised mu elus. Nii palju on juhtunud ja nii palju on muutunud. Ma olen muutunud. Ma olen tutvunud suurepäraste inimestega. Mu tutvusringkond on kasvanud ning täienenud inimestega, mitte ainult Eestist, vaid imeliste indiviididega üle kogu maailma ning nad on kõik mulle erilised! Kui ma mõtlen ees ootavatele sündmustele, siis arvatavasti tuleb neid veel ja I LOVE IT!! Minu jaoks ongi see üks imelisemaid asju elus - see, millised inimesed su ümber on ning milliseid võimalusi nad sulle tutvustavad. Ma olen inimeste inimene. Mulle meeldib suhelda ja rääkida teistega elust. See ongi nii paeluv, kuulata teiste arvamusi ja elulugusid ning mõelda, milliste inimestega elu sind kokku on viinud. Peale selle on mul igaühelt midagi õppida. Pealegi ei või kunagi ette teada, millal mingisugused tutvused elus kasuks võivad tulla. Tõsi, ma hindan väga ka üksindust ja seda oma aega. Vahte vahel on see nii hädavajalik. Ja selleks ma tulengi koju...




Life update

Tahtsin siia vahelduseks ka natukene elust juttu puhuda. Viimasel ajal on mu postitused ainult mingitest üritustest ja muud juttu polegi. Iseasi on muidugi see, et kes peale minu veel seda blogi üldse jälgib. Vähemalt saan siis ise kunagi hiljem meenutada. Aga kõigile vapratele, kes vahel siia lehele ära eksivad - TERE!
Viimase kuuajaga on nii palju juhtunud, et alles nüüd lõpuks hakkab mulle kõik kohale jõudma. Ma olin nii harjunud mõttega, et ma ei lähe see aasta ülikooli ning sellest saab minu gap year, mille jooksul ma oleksin tahtnud reisida ja võimaluse korral ka natukene kauem kuskil välismaal elanud. Kuid siis, ühel ilusal päeval, sain ma siiski koha Tartu Ülikoolis eripedagoogika erialal. Pärast 2 päeva kaalumist, otsustasin ma siiski seda õppima minna, isegi siis, kui see ei olnud mu esimene valik ning et esimese nädala veetsin ma üldsegi Itaalias.
Nüüd olen ma 2 nädalat ka ülikoolis käinud ja rebase elu nautinud. Kui keegi peaks praegu küsima, et kas ma olen oma otsusega rahul, siis ma praegu ütleksin, et ma ei ole veel 100% otsustanud. Ma siiski veel mingil määral elan alles sisse ennast, kuid pean ütlema, et siiski on olnud väga huvitav. Olen selle paari nädalaga teada saanud nii mõndagi ja nautinud seda, mida mulle pakutakse. Arvan, et selgusele oma otsuse "õiguses" jõuan ma siis, kui on möödunud ka esimesed raskemad ja veel tegevusrohkemad nädalad (ehk siis neli(!?) järgmist nädalat).
Kool mul on, sõbrad mul on, kodu ja voodi mul on siin Tartus. Mida ma veel võiksin tahta? Pealegi on Tartu linn lihtsalt nii mõnus. Need inimesed, see õhkkond, need hooned. Kindlasti üks parimaid linnu õppimiseks Eestis.
Kuid siiski, siiski hoian ma iga päev silmi lahti, et kuskile reisile minna. Vaikselt oma peas plaanin järgmist trippi. Ausalt, see on nagu haigus. Tahaks veel ja veel ja veel. Tahaks minna ja näha. Tahaks kogeda ja tunda. Wanderlust. Eks ma pea nüüd ennast veidi aega tagasi hoidma..
Täna käisime Janega Tartut avastamas ning pildistamas ja leidsime väga ägedaid kohti.





CloserEVS


Hiljuti mul õnnestus jälle ära eksida Itaaliasse. Ma kasutan sõna 'eksida', sest sinna sattumine oli nii juhuslik ning kogu see trip tuli nii ootamatult, et ma ei teadnudki kohe mida teha ja ütlesin lihtsalt JAH! (Marise random otsused möllavad jälle) Ühesõnaga sõitsin siis mina jälle Itaaliasse ning seekord siis ühele seminarile. Missiis, et mu teadmised ei olnud just kõige suuremad selles vallas, kui neid üldse oli, kuid siiski õppisin ma seal väga palju ja sain nii palju uusi tutvusi ja kontakte tulevikuks. Super nädal super inimestega super kohas keset pärapõrgut. I think I'm falling in love with Italy deeper and deeper every time.







Aitäh, Jane, et mulle pakkumise tegid! Aitäh kõigile, kes seal olid, sest see nädal oli  bombastic!

Helsingi





Eelmisel reedel sõitsin sõpradega Helsingisse, kus veetsime ühe ülitoreda päeva. Nii hea oli näha oma Soome sõpru. Ma polnud Helsingis vähemalt 6 aastat käinud, nii et oli tore linnas ringi jalutada. Ai, kuidas mulle meeldivad sellised random tripid. 


Summer snapshots

Spirit Bird by Xavier Rudd
Mõtlesin, et jagaks teie mõndasid snapshote suvest. Kuna ma olen põhimõtteliselt igal pool kaamera kaasas ringi käinud, siis on neid ikka parajal hulgal kogunenud. Nii kurb kui see ka poleks, saab varsti suvi läbi ja ma pean jälle hakkama 7 kihti riideid kandma, nii et naudime kuniks veel saab.







Ubåten

Veetsin 2 viimast nädalat keset Viljandimaa metsa 34 suurepärase inimesega. Nimelt osalesin ma siis Noorte Eesti keele ja kultuuri laagris tugiisikuna ehk siis mu ülesandeks oli väliseesti noortele keelt õpetada. Ma polnud umbes 6 aastat laagris käinud (muidugi korraldame me sugulastega laagrit, aga see ei ole päris see) ja mul on hea meel, et võtsin veel oma viimasest võimalikust laagrisuvest viimast (vanus kipub peale). Nii raske on kirjeldada seda kogemust. Peale selle, et ma sain end proovile panna keeleõpetamises ning sain tuttavaks nii heade ja lahedate inimestega, loksus minu jaoks nii mõnigi asi paika.
Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus sellest laagrist osa võtta, sest see tõsiselt andis mulle nii palju juurde ja  ma avastasin endagi juures midagi uut (Üllatav oli see, et kui palju vigu ma ise rääkides teen... Teisi õpetades hakkasin end ise rohkem jälgima, et mitte nii imelikke vigu teha.. On raske see Eesti keel.)
Need 2 nädalat lendasid kui linnutiivul, kuid siiski olime selle ajaga küllaltki kokku kasvanud. Rühmajuhid ütlesid, et me oleme armastusegrupp, et meie grupis on nii palju armastust sees. Hea sooja tunde tekitas see. Ja aina raskemaks tegi see lahkumise. Minu öö vastu laupäeva möödus 1,5 h unega ja 9 h nutmise ning suure kurbusega. Naljakas, kuidas inimesed suudavad niimoodi südamesse pugeda.







Minu kutid (minu õpilased)
Always in my heart! 




POSITIVUS 2013

Eelmisel nädalavahetusel pakkisin jälle asjad ning põrutasin sõpradega Lätti Positivuse festivalile. 3 päeva täis häid inimesi. 3 päeva täis head ja imelist muusikat. 3 päeva täis mõnusat festivali feelingut. 3 päeva täis positiivseid emotsioone.