See hetk, kui keegi tuleb ja tallub su plaanid jalge alla. Pealegi tehes seda nii kuradi osavalt, et lõpuks tunned end ise süüdi. Kuradi osavad. Miks? Miks ma lasen endale nii teha? Ma pole ju nõrk. Või siiski olen? Tahaks... Tahaks kõigele ja kõigile, mis mu plaane rikuvad, keskmist sõrme näidata ja minema jalutada. Aga ma ei tee ju nii. Miks? Südametunnistus? Või ei taha ma tekitada kiilu meie vahele ja rahu hoida? Võimalik. Mhh. Segadus...

   

2012

Paljud kirjutavad oma möödunud aastast ja seda otsustasin minagi teha. Siiski kõige rohkem enda jaoks, aga ehk on teilgi huvitav lugeda. Kuigi, kes mu blogi jälginud on, on asjadega enam-vähem kursis.

Lühidalt öeldes oli see aasta hea. Aitäh neile imelistele inimestele, kes minuga koos selle aasta veetsid ja kellega sai toredaid mälestusi tehtud! Love you! 

Ma ei tea kas asi on minus või milleski muus, aga arvan, et elu ongi ilus, koguaeg. Mõni võib mind küll sellise jutu peale metsa saata, aga ma tõesti arvan nii. Ma vähemalt elan nii, et kõik ongi hea. Alati tuleb midagi halba ette, aga see on ju mööduv ja milleks jääda toppama? Ikka järgneb sellele midagi head. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis ongi eelmisest aastast meeles ainult meeldiv, mis ma uude aastasse kaasa olen toonud ning ebameeldiv on maha jäätud. Kui ma kõike seda, mida kogen endaga kaasas kannaks, oleks see pagas lõpmatult suur ning raske kanda. Niisiis olen teinud valiku, mis väärib kaasa vedamist.

Teilegi mõned killud mu eelmisest aastast:

♥ Operatsioon

Aasta algas kohe mul operatsiooniga, mis läks küll edukalt, aga arvan, et saaks ka paremini. Sessuhtes, et nüüd, aasta aega hiljem, ei ole ma tulemusega rahul. Mu jalg muutus küll paremaks, aga mitte nii palju, et kõik oleks hea. See on OK, aga lootsin rohkem. Võib-olla on see minu enda sinisilmsus, et lootsin kohe 100% paranemist ning et see kont mind enam ei segaks. Tõsiasi on see, et umbes 4 aasta pärast peaksin ma jälle operatsioonile minema ja vaatab mis siis juhtuma hakkab. 

♥Tulevik

Kevadel jõudsin ma mingil määral otsusele, mida ma oma eluga ette tahan võtta ja sellele aitas suuresti kaasa mu päev tudengivarjuna Tartu ülikoolis. Ja teate mis, ma olen õnnelik. Esiteks, et  ma olen leidnud selle, mis mulle tõsiselt huvi pakub, tekitab minus elevust ja tahet uurida. Selline peakski olema ju amet, millega tulevikus tegeleda. Teiseks ma ei oskagi midagi välja tuua, see lihtsalt on nii. Vaatame, mis tulevik mulle toob.

♥Dokumentaalfilm

Veel oluliseks pean ma oma videokursuse lõputöö dokkfilmi. Mitte, et see oleks olnud nüüd tippsaavutus ja midagi väga head, aga mulle meeldis väga see kõik, mis selle valmimisega kaasnes. Õpetajate streigi filmimine, eelnev intervjuu koolis, tänavaküsitluse läbiviimine. See, et ma seisan keset Tammsaare parki kaamera ja mikrofoniga ning küsin juhuslikelt möödujatelt küsimusi, ei olnud midagi, mida ma oleksin nüüd unistanud või plaani võtnud, et pean seda kindlasti oma elus tegema, aga juhtus nii. Pealegi, kui see kõik valmis sai, siis oli tunne hea. Midagi jälle algusest lõpuni ära tehtud. Ma arvan, et me kumbki kolmest, ei oota nüüd selle 6-minutilise dokumentaali eest Oscarit, aga see oli kogemus kõigile.

♥VTK

Sel aastal sai läbi minu aeg Virumaa tütarlastekooris. Käsi südamel, need seitse aastat seal kooris olid parimad ja ma ei unusta neid iialgi. Üks parimaid kogemusi mu elus. Kõik need võrratud inimesed ja kallid sõbad, kellega ma nende 7 aasta jooksul kohtusin. Need kontserdid, kus esinenud olen. Poleks VTK'd, arvan, et mul poleks olnud võimalustki esineda Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtul või need kontserdid Estonia laval. Aga ma olen neist osa saanud. Kontsertreisid välismaale - neid ei suuda ma sõnadesse pannagi. Tänu neile on mul Saksamaal väga vahva perekond, kelle juurde tahaks jälle külla minna. Ühesõnaga jah, see oli võrratu kogemus.

♥Oonurme segakoor

Ükspäev avastasin, et ma olen juba Oonurme kooris käinud peaaegu, et 6 aastat, aga siiani olin ma tundnud ennast seal mitte just kõige meeldivamalt. Arvatavasti tulenes see sellest, et ma olen ju sealsetest liikmetest üldjuhul palju noorem, aga enam ma ei tunne nii. Kasvasin vist suureks. Kui ma eelnevatel aastatel olin laisk ega üldjuhul ei viitsinud väga palju Oonurme koori tegevustes kaasa lüüa ning mingil määral tundsin end kohutatuna (tundsin nagu kõigi ees vastutust, et kui ma nüüd esinema ei lähe, siis halvustatakse mind.). Nüüd aga tunnen neist üritustest palju rohkem rõõmu ja see tuli selle aastaga. Nädalavahetus Moostes ja Itaalia reis  aitasid sellele tublisti kaasa ning ka muud kontserdid. Ja mul on hea meel, et nii on läinud.

♥Jaanipäev

Jaanipäevade  kohta ütlen ma nii palju, et need on iga aastaga aina müstilistemaks muutunud ning seegi aasta ei olnud erand!  Ma nii detailidesse ei laskukski.

♥Itaalia

See oli lihtsalt midagi nii head. Ja mina loll ütlesin alguses, et ma ei lähe Itaaliasse. Siinkohal tänan väga oma ema ja Anu, tänu kelle salasepitsustele ma sinna ikkagi läksin. Itaalia ise oma õhkkonnaga on midagi väga ilusat ja kindlasti külastamist väärt ning ma poleks osanud parimat seltskonda ka soovida. Itaalia sobis mulle, ma tundsin end seal justkui kodus. 

Reisimine on midagi, mida ma armastan ja igast võimalusest kinni võtmine on see, mida ma teen ning tulevikus kindlasti aina rohkem. Neid kogemusi, mis sa saad reisides, ei saa sa kuskilt mujalt ja see kõik on seda väärt.  Motivatsiooni reisimiseks jagub mul rohkem kui küllalt ja see teebki minust minu.

♥Positivus

Positivus andis mulle juurde ühe muusikafestivali kogemuse ja ütlen ausalt, MA ARMASTASIN SEDA. See oli nii mõnus ja hea ja tore ja kõik, mis on positiivne. Isegi see vihm, mis meie telgi läbimärjaks tegi ja kõik mu riided poriseks tegi. See oli uus kogemus ja järgmine aasta lähen sinna rohkemate teadmistega. Pealegi Positivusel esinenud artistid olid täpselt minu muusikamaitse ning ma ei osanudki enamat tahta.

♥Perekond/sugulased

Iga aastaga veendun ma aina rohkem, et mul on maailma parim perekond ja suguvõsa. Kõik need üritused ja sünnipäevad ja muidu külas käigud on alati nii toredad ja naljakad ning ma lihtsalt pean neid armastama. Pealegi, olen õnnelik, et ma olen rohkem oma kullakallite onudega suhtlema hakanud, eriti just viimasel aastal. Öeldakse, et sõpru saad sa valida, aga sugulasi mitte ja ma olen õnnelik, et mulle on juhtunud just selline suguvõsa. Võib-olla olen egoist, et kiidan oma hõimlasi taevani, aga mulle on nad kallid!

♥Abituurium

Minu abituurimiaasta on olnud kiire. Aeg lihtsalt kaob kiiresti. Aga see on olnud küllaltki meeleolukas, kuigi vahel raske, et tahaks juukseid peast välja kiskuda. Isiklikult rikub seda väikest kogemust ära täiskasvanute pidev surkimine, et kuidas ikka läheb, kuhu kavatsed edasi minna, õpi ikka hoolega. Chill out, ma tean ja teen täpselt seda, kuidas jõuan ja meeldib. Ma ei soovi, et teie pidev peale käimine tekitaks vangistatud tunde ning et seda viimast aastat keskkooli õpilasena saadaksid tumedad pilved. Las ma naudin oma elu ise!

♥Tripid

Üks asi veel, mis minu 2012 aastat saadab, on minu YOLO tripid. Need tripid, mis ei ole ette planeeritud ning otsus tuleb kas eelmise päeva öösel või samal päeval. Neid oli mul õige mitmeid ning need kõik on olnud unustamatud. Vahel tulebki teha asju planeerimata. Spontaansus lisab elule ainult vürtsi juurde. Mõni võib küll öelda, et ei tasu riskida, aga ma ei suuda teistmoodi. Olen juba kord selline. Take it, or leave it. 

Selline oli väike kokkuvõte mu aastast.  Arvatavasti oleks sinna veel palju kirjutada, aga kõik ei tulegi kohe meelde. Mina tegin oma aasta meeldivaks ja ei kahetse midagi! Mitte midagi!

Enda kohta ütleksin, et lootusetu optimist

Kas ma olen ainuke, kelle meelest on masendav, et iga aastaga aeg tundub kiiremini minevat ja ka pühade aeg läheb linnulennul mööda? Võiks natukene kauem see kesta. Kuigi nende söömapühade pikendamine ei mõjuks tervisele üldse hästi.
Sellegi poolest möödusid mu jõulud meeldivalt. Pühapäeval külastasid meid Aime, Rainer ja Doris, jõululaupäeva veetsin vanematega ja 25ndal olime isapoolse suguvõsaga Rakveres. Mu toredad vanemad kinkisid mulle jõuludeks suusareisi Slovakkiasse veebruaris ja te ei kujuta ette kui õnnelik ma olen. Pärast seda kui mul eelmine hooaeg vahele jäi ja see hooaeg ei olnud eriti lootust andev, et  ma kuskile saan, tuli see üllatus väga väga õigel ajal. Samuti kinkis mu Hannakas mulle maailmakaardi, mis on kaetud kuldse spreivärviga nagu loteriipiletid ning sealt saab maha kraapida riigid, mida külastanud oled. Parim motivatsioon reisimiseks, ausalt. Peaaegu pool Euroopat on saadud maha kraabitud. Ja selline kaart oli mul plaanis varemgi oma toa seinale panna, nii et see kingitus oli mu uude tuppa väga sobilik. Ja selliseid toredaid ja läbi mõeldud kingitusi sain veelgi. Sellised armsad olid kõik.
Siis reedel käisin ma Raheli, Mari, Kadri, Heike ja muude sulelistega Rock Cafes draakonite kontserdil. Mis ma ikka ütlen, alati võrratud. Jah, ma ei oskagi midagi rohkemat öelda. Lihtsalt vaieldamatult lemmikud live'd neil ja tahan uut plaati väga.
Ja aastavahetuse veetsin ma Püünsis Raheli juures. Selline mõnus olemine koos sugulastega ja muidu toredatega. Rakette laskma minnes juhtus nii mõndagi: naabrivenelaste krundi lasime õhku (õnneks, seal ei ela kedagi), siis teiste naabrite õunapuud põletasime hiinalaternaga ning omale lasime vimplisse raketiga suuuuuuuuure augu sisse. Tegijatel ikka juhtub :) Polnud suur pidu ega massive pohmakat järgmisel päeval, aga meeldiv oli ikka. Loodan, et teil oli ka tore!
Musid teile!!

See superäge maailmakaart mu seinal (Rohelised on riigid, kus ma juba käinud olen)

Meet my new friend Ginger

Oh kuusepuu