Veetsin 2 viimast nädalat keset Viljandimaa metsa 34 suurepärase inimesega. Nimelt osalesin ma siis Noorte Eesti keele ja kultuuri laagris tugiisikuna ehk siis mu ülesandeks oli väliseesti noortele keelt õpetada. Ma polnud umbes 6 aastat laagris käinud (muidugi korraldame me sugulastega laagrit, aga see ei ole päris see) ja mul on hea meel, et võtsin veel oma viimasest võimalikust laagrisuvest viimast (vanus kipub peale). Nii raske on kirjeldada seda kogemust. Peale selle, et ma sain end proovile panna keeleõpetamises ning sain tuttavaks nii heade ja lahedate inimestega, loksus minu jaoks nii mõnigi asi paika.
Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus sellest laagrist osa võtta, sest see tõsiselt andis mulle nii palju juurde ja ma avastasin endagi juures midagi uut (Üllatav oli see, et kui palju vigu ma ise rääkides teen... Teisi õpetades hakkasin end ise rohkem jälgima, et mitte nii imelikke vigu teha.. On raske see Eesti keel.)
Need 2 nädalat lendasid kui linnutiivul, kuid siiski olime selle ajaga küllaltki kokku kasvanud. Rühmajuhid ütlesid, et me oleme armastusegrupp, et meie grupis on nii palju armastust sees. Hea sooja tunde tekitas see. Ja aina raskemaks tegi see lahkumise. Minu öö vastu laupäeva möödus 1,5 h unega ja 9 h nutmise ning suure kurbusega. Naljakas, kuidas inimesed suudavad niimoodi südamesse pugeda.
Minu kutid (minu õpilased)
Always in my heart! ♥
