Viimase kuuajaga on nii palju juhtunud, et alles nüüd lõpuks hakkab mulle kõik kohale jõudma. Ma olin nii harjunud mõttega, et ma ei lähe see aasta ülikooli ning sellest saab minu gap year, mille jooksul ma oleksin tahtnud reisida ja võimaluse korral ka natukene kauem kuskil välismaal elanud. Kuid siis, ühel ilusal päeval, sain ma siiski koha Tartu Ülikoolis eripedagoogika erialal. Pärast 2 päeva kaalumist, otsustasin ma siiski seda õppima minna, isegi siis, kui see ei olnud mu esimene valik ning et esimese nädala veetsin ma üldsegi Itaalias.
Nüüd olen ma 2 nädalat ka ülikoolis käinud ja rebase elu nautinud. Kui keegi peaks praegu küsima, et kas ma olen oma otsusega rahul, siis ma praegu ütleksin, et ma ei ole veel 100% otsustanud. Ma siiski veel mingil määral elan alles sisse ennast, kuid pean ütlema, et siiski on olnud väga huvitav. Olen selle paari nädalaga teada saanud nii mõndagi ja nautinud seda, mida mulle pakutakse. Arvan, et selgusele oma otsuse "õiguses" jõuan ma siis, kui on möödunud ka esimesed raskemad ja veel tegevusrohkemad nädalad (ehk siis neli(!?) järgmist nädalat).
Kool mul on, sõbrad mul on, kodu ja voodi mul on siin Tartus. Mida ma veel võiksin tahta? Pealegi on Tartu linn lihtsalt nii mõnus. Need inimesed, see õhkkond, need hooned. Kindlasti üks parimaid linnu õppimiseks Eestis.
Kuid siiski, siiski hoian ma iga päev silmi lahti, et kuskile reisile minna. Vaikselt oma peas plaanin järgmist trippi. Ausalt, see on nagu haigus. Tahaks veel ja veel ja veel. Tahaks minna ja näha. Tahaks kogeda ja tunda. Wanderlust. Eks ma pea nüüd ennast veidi aega tagasi hoidma..
Täna käisime Janega Tartut avastamas ning pildistamas ja leidsime väga ägedaid kohti.
