Ilusaid jõule armsad! Tehke kõike põnevat ja head!
Love you!
Gone girl
Ja nii on juhtunudki. Ei ole mina oma nägu siia näidanud ja sõnu kirja pannud. Juba pikemat aega. Aga...
... nüüd ma tahan midagi jagada. Kaks nädalat tagasi toimus Tallinnas järjekordne AIESECi konverents, mis jällegi oli midagi väga põnevat. Gala, alumnid, valimised, sessioonid, ägedad inimesed ja mis kõik veel.
Igatahes pühapäeval osalesin ma sellises sessioonis, mis pani mind nii mõnelegi asjale mõtlema ja realisation oli suur. Nimelt see sessioon kandis nime Indigate the flame ehk self-motivation ja siis meilt küsiti, et mis on seni sinu suurim saavutus. Meenutasin ja juurdlesin siis oma värvikate elusündmuste kaustas. Päris huvitav oli meenutada kõiki neid asju ja mõelda, milline neist see kõige erilisem küll on. Midagi nii säravat välja tuua oli küllaltki raske - ennast kiita ei ole alati just kõige kergem. Aga miski, mis mulle pähe vilksatas oli midagi natukene teistsugust. Nimelt olen ma väga uhke oma mõtteviisi üle, et KÕIK ON VÕIMALIK, KUI SA SELLESSE USUD.
Minu juba natukene üle 20 aasta elukogemust (ja eriti viimased aastad) on näidanud, et saavutada ja saada on võimalik kõike, millesse sa usud ja tõesti usud. Sul tekib mõni idee, mille sa tahad täide viia, alati ei ole see kohe võimalik, sest on mingi proovikivi, mis tuleb ületada, et edasi pürgida. Mõnikord on see takistus väike, teinekord jällegi päris pirakas, kuid lahendus on alati olemas. Olen tähelepannud, et väga palju oleneb sellest, milline on su mõtteviis või usk toime tulla ja saavutada soovitu. Minu kõige ehedamad näited on mu reisid. See kuidas ma Janega Inglismaal käisin paar aastat tagasi, kuidas ma suvel Ameerikas reisisin kaks nädalat, kuidas ma Iirimaale konverentsi korraldama läksin. Mitte ainult seed, vaid ka kõik mu teised tripid. Mul ei ole alati seda ressurssi võtta, et nüüd kohe lähen või on mul ees mõned tähtsad üritused, tööd, millest puududa "ei saa". Alati on võimalus, alati. Sa pead sellesse uskuma! Need asjad ei tule niisama ja nii on tulemus ka palju väärtuslikum, erilisem sulle endale.
Elu pakub meile tohutult palju erinevaid võimalusi ning neid kõiki vastu võtta ei ole alati nii kerge. Lihtsalt ei jõua. Isegi kui üritada kõigest väest! Ja ma arvan, et see ei olegi kõige olulisem. Võta vastu need kõige erilisemad ja anna oma süda!
Minu väikene retsept on see, et unista, usu, tea, mida sa tahad, planeeri, näe vaeva, ole tänulik, do whatever the hell you want!
See jutt ei käi ainult minu reiside kohta, vaid laieneb ka kõigidele teistele asjadele, mis mu elus on!
See sessioon pani mind nii mõnelegi asjale mõtlema ja siiamaani mõtlen. Mis on see piir, kust enam edasi ei saa? Mina veel ei ole seda veel leidnud.
Aitäh Maitham ja Sherif selle imelise sessiooni eest!
... nüüd ma tahan midagi jagada. Kaks nädalat tagasi toimus Tallinnas järjekordne AIESECi konverents, mis jällegi oli midagi väga põnevat. Gala, alumnid, valimised, sessioonid, ägedad inimesed ja mis kõik veel.
Igatahes pühapäeval osalesin ma sellises sessioonis, mis pani mind nii mõnelegi asjale mõtlema ja realisation oli suur. Nimelt see sessioon kandis nime Indigate the flame ehk self-motivation ja siis meilt küsiti, et mis on seni sinu suurim saavutus. Meenutasin ja juurdlesin siis oma värvikate elusündmuste kaustas. Päris huvitav oli meenutada kõiki neid asju ja mõelda, milline neist see kõige erilisem küll on. Midagi nii säravat välja tuua oli küllaltki raske - ennast kiita ei ole alati just kõige kergem. Aga miski, mis mulle pähe vilksatas oli midagi natukene teistsugust. Nimelt olen ma väga uhke oma mõtteviisi üle, et KÕIK ON VÕIMALIK, KUI SA SELLESSE USUD.
Minu juba natukene üle 20 aasta elukogemust (ja eriti viimased aastad) on näidanud, et saavutada ja saada on võimalik kõike, millesse sa usud ja tõesti usud. Sul tekib mõni idee, mille sa tahad täide viia, alati ei ole see kohe võimalik, sest on mingi proovikivi, mis tuleb ületada, et edasi pürgida. Mõnikord on see takistus väike, teinekord jällegi päris pirakas, kuid lahendus on alati olemas. Olen tähelepannud, et väga palju oleneb sellest, milline on su mõtteviis või usk toime tulla ja saavutada soovitu. Minu kõige ehedamad näited on mu reisid. See kuidas ma Janega Inglismaal käisin paar aastat tagasi, kuidas ma suvel Ameerikas reisisin kaks nädalat, kuidas ma Iirimaale konverentsi korraldama läksin. Mitte ainult seed, vaid ka kõik mu teised tripid. Mul ei ole alati seda ressurssi võtta, et nüüd kohe lähen või on mul ees mõned tähtsad üritused, tööd, millest puududa "ei saa". Alati on võimalus, alati. Sa pead sellesse uskuma! Need asjad ei tule niisama ja nii on tulemus ka palju väärtuslikum, erilisem sulle endale.
Elu pakub meile tohutult palju erinevaid võimalusi ning neid kõiki vastu võtta ei ole alati nii kerge. Lihtsalt ei jõua. Isegi kui üritada kõigest väest! Ja ma arvan, et see ei olegi kõige olulisem. Võta vastu need kõige erilisemad ja anna oma süda!
Minu väikene retsept on see, et unista, usu, tea, mida sa tahad, planeeri, näe vaeva, ole tänulik, do whatever the hell you want!
See jutt ei käi ainult minu reiside kohta, vaid laieneb ka kõigidele teistele asjadele, mis mu elus on!
See sessioon pani mind nii mõnelegi asjale mõtlema ja siiamaani mõtlen. Mis on see piir, kust enam edasi ei saa? Mina veel ei ole seda veel leidnud.
Ja ma arvan, et see on ka põhjus, miks nii on ja see viib mind edasi...
Aitäh Maitham ja Sherif selle imelise sessiooni eest!
The weight of time
Kätte saabus aeg, mil oma vana maja lammutama hakkasime. Kui ma ükskord õue jõudsin ja seda tublisti lammutatud oli, siis tekkis selline sentimentaalne hetk. Ikkagi maja, kus elasin oma 18 aastat ja enne mind veel umbes 80 aastat on see peavarju pakkunud inimestele. Need mälestused ja muud. Aeg öelda "Nägemist!"
Éire
Ühel kaunil septembrikuu õhtul tuli ühte minu Facebooki gruppi pakkumine minna Iirimaale AIESECi konverentsi korraldama. Peale mõningast kaalumist ja konsulteerimist saatis Maris oma avalduse ära ning jäi vastust ootama. Möödus päev mõni ning peale intervjuud saabus mu postkasti kiri, et Iirimaa ootab mind sama palju, kui mina teda! Milline rõõm! Ja mind oligi ees ootamas järgmine seiklus.
Möödus kuu täis organiseerimist, tuhandete e-mailide kirjutamist, oma disaini-skillide arendamist, Skype-kõnesid, elevust ja mis kõik veel. Lõpuks saabus peaaegu kätte päev, millal pidin asjad pakkima ja järgmisel päeval lennukile astuma. Kuid saatus tahtis teistmoodi ning teisipäeval minu lennuk ei väljunud. Tervitan siinkohal kõiki Lufthansa piloote, kellele hirmsasti meeldib streikida. Loopisin siis mina suurest kurvastusest asju (päriselt) ning olin pettunud, kui õnneks armsad sõbrad suutsid mu maha rahustada ning seadsin end hoopis kolmapäeval Tallinna poole. Vaatasin sealsed sõbrad üle ning neljapäeva (liiga) varahommikul seadsin end lennujaama, et lõpuks siis Iirimaale kohale jõuda.
Ja ma jõudsingi! Õnnelikumalt kui kunagi varem. Suutsin mina muidugi oma peatuse maha magada, kui lennujaamas linna poole sõitsin ja pöördusin härrasmehe poole, kes bussis mu kõrval istus (muidugi iirlane) küsimaks juhiseid, siis paratamatult ei saanud ma sõnakestki ta jutust aru. Sel hetkel ärkas minus väike paanika, et missiis, kui ma ei saagi iirlastest aru konverentsil?? Etteruttavalt võin öelda, et nii hull see asi ei olnud. Läksin ma siis bussijuhi juude ja too oli nii lahke, et lasi mind keset ei kusagil maha. Jõudsin ma siis Iirimaa AIESECi juhatusse korterisse ja oi kui tore oli lõpuks oma tiimi ka päriselus näha. Tegelikult valetan, kahe oma tiimiliikmega olin ma suvel Leedus koos konverentsil, kuid millegi pärast ei jäänud me üksteisele väga meelde. Järgnes veel vilgas ettevalmistus konverentsiks, et veel viimasedki asjad oleksid nii nagu peaksid.
Konverents ise möödus hästi. Korraldajate jaoks nagu ikka, ringi joostes ja magamata, kuid iga sekundit väärt, kui nägid naeratavaid delegaate ja koolitajaid. Kuigi 4 päeva niimoodi ringi lastes on päris väsitav. Õnneks päästis ühel ööl meid kella keeramine ja andis ühe väga väärtusliku tunnikese uneaega juurde. Isegi füüsilselt need neli päeva röövisid mult tohutult energiat, siis emotsionaalselt andsid need väga palju juurde. Ja täpselt sel põhjusel armastangi ma selliseid üritusi.
Kui olin end konverentsist välja maganud, siis mul jäi täpselt üks päev Dublini avastamiseks ja ilm otsustas sel päeval, et sajaks natukene liiga palju. Meid see ei heidutanud ja ikka vapralt seadsime sammud linna. Mõne aja pärast sai meil vihmast kõrini ja alustasime Iirimaa traditsioonidega kell 12.30 pubis. Lõppkokkuvõttes nägi meie päev välja selline et jalutame-pubi-poed-pubi-jalutame-poed-pubi. Päeva lõpetasime The Church pubis, mis oli kõige huvitavam asi üldse. Nii vale oli istuda kirikus ja õlut juua, aga samas nii lahe.
Praegu olen ma tagasi oma igapäevatoimetuste juures ja ikka mõtlen sellele nädalale tagasi Iirimaal ja ma igatsen neid suurepäraseid inspireerivaid inimesi. Mul on väga hea meel, et ma järjekordse hullu otsuse vastu võtsin ja selle ära tegin. Iirimaale pean ma aga siiski tagasi minema, sest ümbrust nägin ma liiga vähe, kuid see on nii ilus!
Möödus kuu täis organiseerimist, tuhandete e-mailide kirjutamist, oma disaini-skillide arendamist, Skype-kõnesid, elevust ja mis kõik veel. Lõpuks saabus peaaegu kätte päev, millal pidin asjad pakkima ja järgmisel päeval lennukile astuma. Kuid saatus tahtis teistmoodi ning teisipäeval minu lennuk ei väljunud. Tervitan siinkohal kõiki Lufthansa piloote, kellele hirmsasti meeldib streikida. Loopisin siis mina suurest kurvastusest asju (päriselt) ning olin pettunud, kui õnneks armsad sõbrad suutsid mu maha rahustada ning seadsin end hoopis kolmapäeval Tallinna poole. Vaatasin sealsed sõbrad üle ning neljapäeva (liiga) varahommikul seadsin end lennujaama, et lõpuks siis Iirimaale kohale jõuda.
Ja ma jõudsingi! Õnnelikumalt kui kunagi varem. Suutsin mina muidugi oma peatuse maha magada, kui lennujaamas linna poole sõitsin ja pöördusin härrasmehe poole, kes bussis mu kõrval istus (muidugi iirlane) küsimaks juhiseid, siis paratamatult ei saanud ma sõnakestki ta jutust aru. Sel hetkel ärkas minus väike paanika, et missiis, kui ma ei saagi iirlastest aru konverentsil?? Etteruttavalt võin öelda, et nii hull see asi ei olnud. Läksin ma siis bussijuhi juude ja too oli nii lahke, et lasi mind keset ei kusagil maha. Jõudsin ma siis Iirimaa AIESECi juhatusse korterisse ja oi kui tore oli lõpuks oma tiimi ka päriselus näha. Tegelikult valetan, kahe oma tiimiliikmega olin ma suvel Leedus koos konverentsil, kuid millegi pärast ei jäänud me üksteisele väga meelde. Järgnes veel vilgas ettevalmistus konverentsiks, et veel viimasedki asjad oleksid nii nagu peaksid.
Konverents ise möödus hästi. Korraldajate jaoks nagu ikka, ringi joostes ja magamata, kuid iga sekundit väärt, kui nägid naeratavaid delegaate ja koolitajaid. Kuigi 4 päeva niimoodi ringi lastes on päris väsitav. Õnneks päästis ühel ööl meid kella keeramine ja andis ühe väga väärtusliku tunnikese uneaega juurde. Isegi füüsilselt need neli päeva röövisid mult tohutult energiat, siis emotsionaalselt andsid need väga palju juurde. Ja täpselt sel põhjusel armastangi ma selliseid üritusi.
Kui olin end konverentsist välja maganud, siis mul jäi täpselt üks päev Dublini avastamiseks ja ilm otsustas sel päeval, et sajaks natukene liiga palju. Meid see ei heidutanud ja ikka vapralt seadsime sammud linna. Mõne aja pärast sai meil vihmast kõrini ja alustasime Iirimaa traditsioonidega kell 12.30 pubis. Lõppkokkuvõttes nägi meie päev välja selline et jalutame-pubi-poed-pubi-jalutame-poed-pubi. Päeva lõpetasime The Church pubis, mis oli kõige huvitavam asi üldse. Nii vale oli istuda kirikus ja õlut juua, aga samas nii lahe.
Praegu olen ma tagasi oma igapäevatoimetuste juures ja ikka mõtlen sellele nädalale tagasi Iirimaal ja ma igatsen neid suurepäraseid inspireerivaid inimesi. Mul on väga hea meel, et ma järjekordse hullu otsuse vastu võtsin ja selle ära tegin. Iirimaale pean ma aga siiski tagasi minema, sest ümbrust nägin ma liiga vähe, kuid see on nii ilus!
In order to be, I must do. All great things start from that one adventure. That one dream. That one idea. That one step.
To adventure is to find myself whole. To adventure is to have a story at the end of all of this.
The places I see, the things I make and the people I meet will fuel me forever. I choose to see beauty where others see none. And strive for greatness always.
I want to inspire myself. To do more. To be more. To feel good lost and explore always.
Tumblr
Autumn snuggles
Sügis tuli ja sügis tuli täiega. Kui hiljuti sai veel nautida sooja ilma ja õues päikese käes istuda, siis nüüdseks on välja otsitud talvejope, sallid, kindad ja palju teed. Selline nurr (tervitan siinkohal Annikat), istuks terve päeva teki all ja vaataks armsaid filme, mis südame seest soojaks teevad.
Sügis on mu lemmik, sest need värvid on nii ilusad, soojad (khm, ilm võiks siis ka ju loodusevärvidega kooskõlas olla), täpselt sellised, et läheks ja jookseks nende sisse ning lamaks seal terve päeva. Või siis tooks kokku kõik tekid ja padjad, linad, katted, mis majast üles leian ja ehitaks endale mõnusa pesa, kuhu peitu pugeda. Selline on mu sügis. Soe. Soe südames.
Sügis on mu lemmik, sest need värvid on nii ilusad, soojad (khm, ilm võiks siis ka ju loodusevärvidega kooskõlas olla), täpselt sellised, et läheks ja jookseks nende sisse ning lamaks seal terve päeva. Või siis tooks kokku kõik tekid ja padjad, linad, katted, mis majast üles leian ja ehitaks endale mõnusa pesa, kuhu peitu pugeda. Selline on mu sügis. Soe. Soe südames.
Philly!Philly!Philly!
Ja siit tuleb mu viimane postitus mu Ameerika tripi kohta!
Ja kätte jõudiski see päev, mil pidin oma kohvri kokku pakkima, Katu ja tema hostfamilyga hüvasti jätma, sest nemad lahkusid puhkusele mägedesse ning mina võtsin hommikuse rongi New Yorki, et sealt bussiga suuund võtta Philadelphiasse. Minu viimane seiklus USAs sel korral.
Philadelphia on mõnus. Ma olen küll aus, seal ei tegelenud ma just kõige rohkem turismiga ja iga vaatamisväärsuse juurde ma ei jõudnud. Mul jäi mõned põhilisedki vaatamata. Philadelphia oli lihtsalt selline mõnus chill, kuid siiski väga eriline osa sellest reisist. It was all about the people! Isegi kui mul oli mõni plaan, mida ja millal ma tahan selles linnas vaatama minna, siis boooom!, need lendasid vastu taevast kohe, kui ma tutvusin esimeste inimestega. Ja see oli parim mis juhtuda sai.
Alguses oli ikka selline kahevahel mõte, et oi, ma lähengi täiesti üksida sinna linna. Olin ma siis üksinda? Ei. Isegi kui sa reisid üksida, siis ei ole sa kunagi üksinda. Kellegi sa ikka kuskilt üles korjad ja rääkima hakkad. Ja nii oligi minu Philadelphia täidetud väga huvitavate ja toredate inimestega, kellega sai mõnusalt aega koos veedetud. Need põhilised vaatamisväärsused sain ma ühe päevaga ära vaadatud ja ülejäänud kaks päeva nautisin ma lihtsalt seda ameerikalikku elu ning kuulasid teiste põnevaid reisilugusid.
Ja kätte jõudiski see päev, mil pidin oma kohvri kokku pakkima, Katu ja tema hostfamilyga hüvasti jätma, sest nemad lahkusid puhkusele mägedesse ning mina võtsin hommikuse rongi New Yorki, et sealt bussiga suuund võtta Philadelphiasse. Minu viimane seiklus USAs sel korral.
Philadelphia on mõnus. Ma olen küll aus, seal ei tegelenud ma just kõige rohkem turismiga ja iga vaatamisväärsuse juurde ma ei jõudnud. Mul jäi mõned põhilisedki vaatamata. Philadelphia oli lihtsalt selline mõnus chill, kuid siiski väga eriline osa sellest reisist. It was all about the people! Isegi kui mul oli mõni plaan, mida ja millal ma tahan selles linnas vaatama minna, siis boooom!, need lendasid vastu taevast kohe, kui ma tutvusin esimeste inimestega. Ja see oli parim mis juhtuda sai.
Alguses oli ikka selline kahevahel mõte, et oi, ma lähengi täiesti üksida sinna linna. Olin ma siis üksinda? Ei. Isegi kui sa reisid üksida, siis ei ole sa kunagi üksinda. Kellegi sa ikka kuskilt üles korjad ja rääkima hakkad. Ja nii oligi minu Philadelphia täidetud väga huvitavate ja toredate inimestega, kellega sai mõnusalt aega koos veedetud. Need põhilised vaatamisväärsused sain ma ühe päevaga ära vaadatud ja ülejäänud kaks päeva nautisin ma lihtsalt seda ameerikalikku elu ning kuulasid teiste põnevaid reisilugusid.
Üks maagiline aed
Leidsime Philadelphia kesklinnast jõe äärest sellise koha. Kindlasti üks mõnusaimaid kohti üldse. Kohe meenutab Positivust mulle.
Käisime turul...
... ja leidsime sealt sellise küpsisekohviku, kus olid ausõna maailma PARIMAD küpsised. Parim hommikusöök for sure.
Stanzi on üks nendest ülilahedatest inimestest, keda ma Philadelphias kohtasin!
Minu trip Ameerikasse oli ülimalt lahe ning kindlasti see oli parim otsus, et ma otsustasin sinna minna! Kaks nädalat toredaid inimesi. Kaks nädalat imelisi kohti. Kaks nädalat unustamatuid seiklusi!
Here and there
Ja minu järgmine Ameerika postitus on siin!
Siiski oma enamuse aja oma Ameerika reisist veetsin ma väljaspool New Yorki. Lausa teises osariigis, New Jerseys, kus elab minu armas kallis Katu juba viimased liiga mitu kuud. Ja mida kõike me seal korda ei saatnud! Juba sinna sõit oli omaette lugu, mis võttis isegi action-filmi mõõtmeid.
Seal olles õnnestus mul käia 6-aastase sünnipäevapeol, kus ma pidasin maha korraliku veesõja 13 lapsega.
Me käisime loomaaias, sest see on alati hea mõte. Kellele ei meeldiks loomaaiad?
Päris mitu raha maha jätta sealsetesse kaubanduskeskustesse, sest kes tuleb sealt tagasi tühja kohvriga?
Ühel vahval päeval sõitsime aga ookeani äärde nimelt Pleasant Point Beachile, mis on osa kurikuulsast Jersey Shore´ist, ning veetsime seal ühe toreda rannapäeva. Fun fact: See oli esimene kord Marisel ookeani ääres. Fun fact 2: See oli esimene (ja ka viimane) kord suvel 2014, kui Maris randa sai.
Käisime matkamas/jalutamas kohalikus reservaadis.
Käisin esimest korda elus joogatunnis ja see oli päris äge.
Sain teada, kuidas mängida Ameerika jalgpalli ning ma nüüd tasemel, päris ausalt (nali).
Veetsin suurepäraselt aega oma kullatükiga üle pika aja ning leidsin sealt selle, mille pärast ma üldse Ameerikasse tahtsin minna. Veel tutvusin ma väga lahedate inimestega ja veetsime mõnusalt aega koos.
Käisin esimest korda elus joogatunnis ja see oli päris äge.
Sain teada, kuidas mängida Ameerika jalgpalli ning ma nüüd tasemel, päris ausalt (nali).
Veetsin suurepäraselt aega oma kullatükiga üle pika aja ning leidsin sealt selle, mille pärast ma üldse Ameerikasse tahtsin minna. Veel tutvusin ma väga lahedate inimestega ja veetsime mõnusalt aega koos.
City that never sleeps
See on esimene postitus mu Ameerika tripist. Mõni tuleb veel, ma luban.
Jaaa, ma olen tagasi!
Mu trip oli väga-väga lahe. Ja mul on hea meel, et ma mulle kingitud reisi just sinna teha otsustasin.
Mitmel päeval külastasin ma seda imelist New Yorki. Just enne, kui ma Tallinnast lennuki peale istusin, siis raadiost mängis Frank Sinatra - New York, New York, millele järgnes Empire State of Mind ja minu reaktsioon oli selline, et are you trying to tell me something?? Arvan küll nii.
Grand Central Terminali jõudes olin ma nagu väike laps. Tõsiselt. Väike laps, kes on just avastanud uue särava mänguasja. Eriliseks tegi selle veel see, et ma ei teadnud, et ma sinna lähen. See oli mul küll plaanis, kuid enne tegi Katu mulle üllatuse ja viis mind sinna salaja, tehes mulle nimepäeva kingituse. Aitäh! Ma ei tea, mis on selle rongijaama juures, mis mind nii väga köidab, kuid midagi on.
Jaaa, ma olen tagasi!
Mu trip oli väga-väga lahe. Ja mul on hea meel, et ma mulle kingitud reisi just sinna teha otsustasin.
Mitmel päeval külastasin ma seda imelist New Yorki. Just enne, kui ma Tallinnast lennuki peale istusin, siis raadiost mängis Frank Sinatra - New York, New York, millele järgnes Empire State of Mind ja minu reaktsioon oli selline, et are you trying to tell me something?? Arvan küll nii.
New York on imeline! Seal on nii palju mida avastada ja vaadata ning ma lihtsalt armusin sellesse linna. Iga päev ja aina rohkem. Seal on midagi erilist. Midagi erilist, mida on raske kirjeldada, seda lihtsalt tunneb, kui oled seal selle kõige keskel.
Väike roheline oaas keset suurlinna melu. Koht kuhu põgeneda, kui autode signaalidest ja ruttavatest inimestest pausi on vaja. Jälle midagi erilist selles linnas ja kindlasti üks minu lemmikpaiku seal.
Minu esimesel lennul Tallinnast Helsingisse istus minu kõrval üks vanem Eesti daam, kes on viimased 70 aastat Austraalias elanud ning kui ma ütlesin talle, et ma sõidan New Yorki, siis ta teadis, et see linn meeldib mulle. Kõige meeldivam oli aga see, millise imetluse ja elevusega ta mulle sellest linnast rääkis. See oli nii armas.
Grand Central Terminali jõudes olin ma nagu väike laps. Tõsiselt. Väike laps, kes on just avastanud uue särava mänguasja. Eriliseks tegi selle veel see, et ma ei teadnud, et ma sinna lähen. See oli mul küll plaanis, kuid enne tegi Katu mulle üllatuse ja viis mind sinna salaja, tehes mulle nimepäeva kingituse. Aitäh! Ma ei tea, mis on selle rongijaama juures, mis mind nii väga köidab, kuid midagi on.
Ühe kõrge maja otsa ma läksin, et vaadata teisi kõrgeid maju, ise paaniliselt kõrgust kartes. Kuid see oli seda väärt, sest see oli lummav. Sa ei näe seda saginat, mis toimub all tänavatel, vaid sa näed katuseid, mis maapinnalt tunduvad nii kaugel ja kättesaamatud. Ülevalt vaatad seda võistlust, kuidas üks püüab olla kõrgem kui teine, isegi kui nad näevad välja täpselt ühesugused kastid. Ma istusin seal üleval terve tunni ja lihtsalt imetlesin.
Sel päeval, kui ma downtownist uptowni jalutada otsustasin, oli kõige parem otsus. Ma ekslesin eemal turistide virr-varrist. Mis andis mulle rohkem võimalust vaadata enda ümber, kui et võidelda endale tee läbi rahvamasside.
Kõige ägedam oli seda jälgida, kuidas ümbruskond muutus. Majad, inimesed, elutempo. Kuidas vanast sai uus ja vahepeal need ka üksteise sisse sulandusid. Nii imeline on näha erinevaid tahke ühest linnast ja seda ma naudingi just kõige rohkem. Mitte näha ainult seda, mida näed igal pool reklaamides, piltidel, vaid ka seda muud. Avastamist on palju.
Minu vaieldamatult lemmikuks oli Brooklyni linnaosa. Sealne vibe oli nii mõnus ning seal oli vaikne. Vaikne võrreldes Manhattaniga. Kõik need söögikohad, kohvikud, poekesed, muusikud tänavatel, majad, vaade - täpselt mida mulle.
Majad majadeks ja vaatamisväärsused vaatamisväärsusteks, kuid tõeline New Yorgi pärl on selle inimesed. Keda kõike seal kohata võib!
Nii lihtne ongi!
Tellimine:
Postitused (Atom)