Jaaa, ma olen tagasi!
Mu trip oli väga-väga lahe. Ja mul on hea meel, et ma mulle kingitud reisi just sinna teha otsustasin.
Mitmel päeval külastasin ma seda imelist New Yorki. Just enne, kui ma Tallinnast lennuki peale istusin, siis raadiost mängis Frank Sinatra - New York, New York, millele järgnes Empire State of Mind ja minu reaktsioon oli selline, et are you trying to tell me something?? Arvan küll nii.
New York on imeline! Seal on nii palju mida avastada ja vaadata ning ma lihtsalt armusin sellesse linna. Iga päev ja aina rohkem. Seal on midagi erilist. Midagi erilist, mida on raske kirjeldada, seda lihtsalt tunneb, kui oled seal selle kõige keskel.
Väike roheline oaas keset suurlinna melu. Koht kuhu põgeneda, kui autode signaalidest ja ruttavatest inimestest pausi on vaja. Jälle midagi erilist selles linnas ja kindlasti üks minu lemmikpaiku seal.
Minu esimesel lennul Tallinnast Helsingisse istus minu kõrval üks vanem Eesti daam, kes on viimased 70 aastat Austraalias elanud ning kui ma ütlesin talle, et ma sõidan New Yorki, siis ta teadis, et see linn meeldib mulle. Kõige meeldivam oli aga see, millise imetluse ja elevusega ta mulle sellest linnast rääkis. See oli nii armas.
Grand Central Terminali jõudes olin ma nagu väike laps. Tõsiselt. Väike laps, kes on just avastanud uue särava mänguasja. Eriliseks tegi selle veel see, et ma ei teadnud, et ma sinna lähen. See oli mul küll plaanis, kuid enne tegi Katu mulle üllatuse ja viis mind sinna salaja, tehes mulle nimepäeva kingituse. Aitäh! Ma ei tea, mis on selle rongijaama juures, mis mind nii väga köidab, kuid midagi on.
Ühe kõrge maja otsa ma läksin, et vaadata teisi kõrgeid maju, ise paaniliselt kõrgust kartes. Kuid see oli seda väärt, sest see oli lummav. Sa ei näe seda saginat, mis toimub all tänavatel, vaid sa näed katuseid, mis maapinnalt tunduvad nii kaugel ja kättesaamatud. Ülevalt vaatad seda võistlust, kuidas üks püüab olla kõrgem kui teine, isegi kui nad näevad välja täpselt ühesugused kastid. Ma istusin seal üleval terve tunni ja lihtsalt imetlesin.
Sel päeval, kui ma downtownist uptowni jalutada otsustasin, oli kõige parem otsus. Ma ekslesin eemal turistide virr-varrist. Mis andis mulle rohkem võimalust vaadata enda ümber, kui et võidelda endale tee läbi rahvamasside.
Kõige ägedam oli seda jälgida, kuidas ümbruskond muutus. Majad, inimesed, elutempo. Kuidas vanast sai uus ja vahepeal need ka üksteise sisse sulandusid. Nii imeline on näha erinevaid tahke ühest linnast ja seda ma naudingi just kõige rohkem. Mitte näha ainult seda, mida näed igal pool reklaamides, piltidel, vaid ka seda muud. Avastamist on palju.
Minu vaieldamatult lemmikuks oli Brooklyni linnaosa. Sealne vibe oli nii mõnus ning seal oli vaikne. Vaikne võrreldes Manhattaniga. Kõik need söögikohad, kohvikud, poekesed, muusikud tänavatel, majad, vaade - täpselt mida mulle.
Majad majadeks ja vaatamisväärsused vaatamisväärsusteks, kuid tõeline New Yorgi pärl on selle inimesed. Keda kõike seal kohata võib!
Nii lihtne ongi!