Leaders in Serbia

Jõudsin natukene aega tagasi oma väikeselt "puhkuselt" Serbiast. Nädalake eemal kuskil mägedes koos supertoreda seltskonnaga, et saada eemale igapäevaelu virr-varrist.
Kui ma Tallinna lennujaamas kohtusin oma truu kaaslase Kristeliga, et kell 6 lennukile minna, siis naljaviluks rääkisime omavahel, et we are going on adventure! ja nagu tellitult oli terve see nädal Serbias täielik seiklus. Alustades sellest, et me ei teadnud täpselt, mis on meie sihtpunkt ning kuidas sinna saada, sest info muutus pidevalt. Samuti kõik need random momendid ja ettevõtmised, mis muutsid selle aja seal lõbusaks.

Tegelikult käisin ma seal ka asja pärast. Nimelt koolitusel, mis rääkis leadershipist, et  me kõik oleksime paremad liidrid, kui teeme noorteprojekte. 7 päeva interaktiivseid sessioone, kaasahaaravaid vestlusi, vingeid õhtuid, minu seedimisele vastuvõtmatut toitu, ümbruskonna avastamisi.


















Ühel ilusal hommikul otsustas Maris minna matkale, et ümbruskonda avastada. Plaan oli suurepärane, aga teostus mitte nii nagu kavandatud. Kuna meie ajakava hakkas pihta 9.45, siis ärkasin mina kell 7 ja läksin - aga näed, selline udu oli maas, et ei näinud ma mõhkugi! How to fail in life.





My punch of crazies

Fotod: Maris, Kristel, Marko

 Üks on kindel, need hullud jäävad mu südamesse nii pikemakski ajaks. Ja vaatamata lennuki mootoririkkele Münhenis ja 36h kestnud koduteele oli kõik hiiglama fun!




Chilly vibes

Alustan seda postitust väga eestlaslikult - rääkides ilmast! Oktoobriga on saabunund väga sügis-talvised ilmad ja ma olen sunnitud välja otsima kõik oma kõige paksemad riided. Arvutis ringi vaadates leidsin pildid, mis on tehtud paar nädalat tagasi, kui väljas oli veel vananaistesuvi. Õnneks lohutan end sellega, et vähem kui 2 nädala pärast sõidan ma natukeseks Serbiasse, kus ilm on ehk natukene sõbralikum ning lubab mul enne pikka talve viimaseid soojuskiiri endasse koguda.










Floating around

Olen rohkem. Teen rohkem. Naeran rohkem. Elan rohkem.


Ühel toredal suvepäeval võtsime kätte ja sõitsime Viljandisse, sest mingil toredal põhjusel ei olnud Maris seal oma 20 eluaasta jooksul käinud. Ja ma armusin selle väikelinna vaiksesse ellu. Mõnusad väiksed tänavad. Hansalik õhkkond. Tol päeval ka suurepärane suveilm. Ma ei tea, midagi seal on...


Aju puudutus!

Ja siis käisin vaatasin Genialistide klubis Ewerti ja kaks draakonit ka jälle üle :)

Kvaliteetne õhtu imelise muusikaga...






Suvi. Suvi! Suvi? Suviiii?

Teate, täna on täitsa suvine ilm (4.august 2015) ja üle pika aja on see vägagi nauditav kogemus! Isegi siis kui oled 6h rehaga mulda taga ajanud ning lauspäikese käes olnud.
See ülejäänud 2 kuud Eestimaa suvest on olnud üsna huvitav ja kõigi jooksmiste juures olen ka mõned korrad midagi vahvat teinud.





Ja nüüd ma olen mõneks ajaks tagasi Tartus puhkamas, sest ilmselgelt kodus ei tule sellest midagi välja. Veedan siin vaikselt kvaliteetaega. Siin on Tartuff ja sõbrad ja see õige Tartu vibe







Lapsepuhkus

Ei ole ma jõudnud mõnda aega siia midagi kirjutama jõudnud, sest in a sense ma olin lapsepuhkusel esimesed 6 nädalat sellest suvest ehk tegutsesin 4 välismaa vabatahtlikuga. Nimelt saabus see aeg, kui minu pool aastat juhitud projekt oli jõudnud selle realiseerumiseni.
Ausalt öeldes oli kogu see protsess üks mu elu seni õpetlikumaid kogemusi. Tõeline elukool. See oli ka jälle üks nendest kogemustest, mille põhjal võin öelda, et kui ikka väga tahad, oled võimeline ükskõik mida tegema ja saavutama.
Iseenesest need 6 nädalt olid päris lõbusad ja ma sain isegi nii mõndagi huvitavat teha. Näiteks külastasin ma Seto Folki, mis oli äärmiselt vahva ja tasuta festivalipassid tegid selle eriti toredaks. Kolm päeva Lahmaa Rahvuspargis ohustatud ebapärlikarpe päästes ning kopratammesid lammutades sain ma jälle aru, et ma see tõeline maalaps, kes on kõige õnnelikum metsas olles. Üldse see, et sain tutvustada neile vabatahtlikele meie kodumaad ja kõike seda, mida see meile pakub.
Mida aeg edasi ja mida rohkem sellele kogemusele tagasi mõeldes muutub see aina erilisemaks. Selline 'ma olen midagi head ja tähtsat ära teinud'-tunne. Täpselt see eneseteostus, mida me kõik oma elus otsime ja mille poole püüdleme.


Mu beebid

Home is wherever my bunch of crazies are

Ja minu järjekordne aasta selles organisatsioonis on möödunud. Aasta täis väljakutseid, lõbusaid hetki, mälestusi. Kõike, mida vaja, et elu huvitavaks muuta. Ja ees on veel (vähemalt) üks aasta nende inimestega, kes on erilised ja omamoodi! Cheers!




Family isn't always blood. It's the people in your life who want you in theirs. The ones who accept you for who you are. The ones who would do anything to see you smile & who love you no matter what.

Budapest

Peale CEE LDSi jäime veel 4 päevaks Budapesti, et linna avastada ja taastuda konverentsi emotsioonidest. Ma arvan, et see oli õige otsus, sest vastasel juhul oleksin ma olnud täielik pommialune (ma isegi ei tea, kuidas see väljend mu sõnavarasse on tulnud ja mida see õigupoolest päriselt tähendab. Minu jaoks see kujutab endast, et oled kuskil täiesti omas maailmas ja ei taju, mis päriselt ümberringi toimub) ja isegi pärast seda nelja lisapäeva ei õnnestunud mul seda vältida.
Budapest on väga väga väga lahe linn. Superilus ja kuna sooja oli ka igapäev kuskil 25, siis ei saa ju vinguda. Eriti kui naudid seda kõike ägeda seltskonnaga.
Laupäeva õhtul jõudsime linna tagasi päris hilja ja kuna me kõik olime päris väsinud, siis veetsime õhtu kontoris jagades oma mõtteid ja emotsioone konverentsist ning mina üritasin ka oma koolitöödid teha, mille tähtaeg oli samal õhtul.
Järgmisel päeval olime aga täiskohaga turistid ning vaatasime need kõige tähtsamad kohad üle. Vähemalt nii palju kui me jõudsime ning jätkasime sellega ka esmaspäeval. Samuti käisime vaatasime üle kohaliku kaubanduse, ka turu, mis oli väga lahe (te ehk teate, milline turu fänn ma olen), tegime sisseoste ja nautisime seda, mida sellel imelisel linnal meile pakkuda oli.
Meie sõber, kes elab Budapestis ja kelle korteris me ööbisime, rääkis meile, kuidas terves linnas on väga palju püstitatud erinevaid kujusid ja keegi ei tea miks või mida need kõik tähistavad, siis me otsustasime, et viime turismi järgmisele levelile ja jäljendasime iga kuju, mis meile tee peale ette jäid.
Õhtul aga läksime välja nendega konverentsilt, kes olid veel Ungaris või elasid Budapestis ja veetsime koos aega. Good times.
Teisipäeval võtsime veel viimast enne kui koju tagasi hakkasime tulema ja sellega saigi meie Ungari seiklus läbi. Ma arvan, et see linn ja riik on igavesti vahva, nii et plaanin sinna millalgi küll tagasi minna. Ungari oli minu jaoks täiesti uus riik, mida ma varem ei olnud külastada ja see oli 16s 196st - oh, nii palju veel ees!










Kuidas olla turist Budapestis: