Weekend trip away
Mu armsa Katharina sünnipäeva puhul võtsime ette väikse tripi Rootsi nädalavahetuseks. Eks need Rootsi kruiisid on juba vaikselt tavaks saanud vähemalt kord aastas. Vähemalt tervitas meid Stockholmis ilus päiksepaisteline ilm, mis tegi linna avastamise väga meeldivaks. Samuti mulle meeldib see, et ükskõik kui palju ma Stockholmis käin, on seal alati midagi vaadata ja see õhkkond on nii mõnus. Eriti nüüd, advendiaja paiku.
Minu Malta
Minu Malta. Jah, ma ütlen minu Malta, sest see oli nii kodune saareke ning 10 seal veedetud päeva tõeline puhkus.
Kui me kevadel Janega meenutasime, et me pole ammu koos reisil käinud ja vaatasime kuhu oli tol hetkel soodsaid pakkumisi, siis Malta jäi meile silma. Järgmisel päeval olid meil piletid olemas ja tuli ainult oodata, millal augustikuu saabub.
Kuna Janekene trippis mul pool suve mööda maailma ringi, siis taasnägemise rõõm Ülemiste rongijaamas oli meeletu ning uus seiklus võis alata. Nagu ikka ei möödunud see trip ilma sekendusteta. Nimelt juba Tallinna Lennujaamas avastasime, et Jane oli oma passi koju Rakvere jätnud, aga kuna tagasiteel pidime sisenema Türki, et mitte veeta 18h lennujaamas, siis noh, sellest väikesest raamatu laadsest dokumendist oleks palju abi olnud, sest plastikkaarte nad ju ei aksepteeri. Ehk siis väike paanikahoog esmalt ja ajurünnak, kuidas toimetada pass Janeni, sest meie lend läks 1,5h pärast. Meieni see pass Eestis küll ei jõudnud, aga lasime selle siis kulleriga Maltale saata...
Nii, mingil põhjusel olin ma mõlemal lennul väga rahutu. Kuidagi üldse ei sobinud mulle seekord see lendamine. Ei suutnud filme vaadata, magada, muusikat kuulata. Ja kuna ma lennukiõhu kõige suurem fänn ka ei ole, siis ütleme nii, et suht ebameeldiv oli. Samuti jäi meie TLL-IST lend üle poole tunni hiljaks ning ümberistumises oli meil aega isegi ainult 1h, siis pinged kasvasid, aga me jõudsime!
Üsna pea tervitas meid juba soe Malta päike ja minu suvepuhkus võis alata. Ööbisime ühe toreda pere juures, kus meil oli oma pisike, kuid armas, nariga toakene ja vannituba nende suures ning ilusas majas. Õhtul käisime veel ümbruskonnas jalutamas, poes vett hankimas. Õnneks ajastasime oma käigu väga hästi, mil päike hakkas just loojuma ning kuna meie maja asus natuke kõrgemal, siis päikseloojang oli mõnusalt näha. Kohe tekkis selline kodune tunne.
Kui me kevadel Janega meenutasime, et me pole ammu koos reisil käinud ja vaatasime kuhu oli tol hetkel soodsaid pakkumisi, siis Malta jäi meile silma. Järgmisel päeval olid meil piletid olemas ja tuli ainult oodata, millal augustikuu saabub.
Kuna Janekene trippis mul pool suve mööda maailma ringi, siis taasnägemise rõõm Ülemiste rongijaamas oli meeletu ning uus seiklus võis alata. Nagu ikka ei möödunud see trip ilma sekendusteta. Nimelt juba Tallinna Lennujaamas avastasime, et Jane oli oma passi koju Rakvere jätnud, aga kuna tagasiteel pidime sisenema Türki, et mitte veeta 18h lennujaamas, siis noh, sellest väikesest raamatu laadsest dokumendist oleks palju abi olnud, sest plastikkaarte nad ju ei aksepteeri. Ehk siis väike paanikahoog esmalt ja ajurünnak, kuidas toimetada pass Janeni, sest meie lend läks 1,5h pärast. Meieni see pass Eestis küll ei jõudnud, aga lasime selle siis kulleriga Maltale saata...
Nii, mingil põhjusel olin ma mõlemal lennul väga rahutu. Kuidagi üldse ei sobinud mulle seekord see lendamine. Ei suutnud filme vaadata, magada, muusikat kuulata. Ja kuna ma lennukiõhu kõige suurem fänn ka ei ole, siis ütleme nii, et suht ebameeldiv oli. Samuti jäi meie TLL-IST lend üle poole tunni hiljaks ning ümberistumises oli meil aega isegi ainult 1h, siis pinged kasvasid, aga me jõudsime!
Üsna pea tervitas meid juba soe Malta päike ja minu suvepuhkus võis alata. Ööbisime ühe toreda pere juures, kus meil oli oma pisike, kuid armas, nariga toakene ja vannituba nende suures ning ilusas majas. Õhtul käisime veel ümbruskonnas jalutamas, poes vett hankimas. Õnneks ajastasime oma käigu väga hästi, mil päike hakkas just loojuma ning kuna meie maja asus natuke kõrgemal, siis päikseloojang oli mõnusalt näha. Kohe tekkis selline kodune tunne.
Alpes
Oh, Austria.
Maris sai jälle mägedesse üle mitme aasta. Niisiis märtsi alguses võtsime ette roadtripi oma seltskonnaga Austria suunas. Peale 29 tundi uhades mööda kiirteid ja muid teid, pagulaskontrolli, raadiosaatja mälumängu, head und ning kangeid lihaseid jõudsime Alpidesse. Tee peal arvutasin, et see oli juba umbes minu 10s kord teha selline roadtrip Euroopas, siis ei ole mul selle vastu mitte kui midagi. See on iseenesest täitsa meeldiv, eriti kui on vahva seltskond.
Kohale jõudes ootas meid õhtu koos Eesti Lauluga. Isegi kaugel olles, ei saa seda vaatamata jätta ja nii kogunesimegi kõik ühe arvuti taha ning kommentaarium võis alguse saada. Järgmisel päeval seadsime end valmis ning esimene mäepäev võis alata!! Juhei! Oli marumõnus jälle laua peal olla ning sõita peale mitut aastat pausi. Isegi kui mitte midagi ei näinud, sest udu oli sama paks kui valge lumi. Ka järgmisel päeval ei olnud nähtavus muutunud paremaks ning nii mõnelgi hetkel leidsin end olukorrast, kus ma enam ei sõitnud raja peal vaid kuskil mujal. Lisaks udule oli ka meeletu lumesadu, mis tagas selle, et rajad olid hooldamata ning puuder igal pool! Milline seiklus.
Õnneks järgnevatel päevadel oli ilm kordades parem ning minnes piirkonna kõige kõrgematesse keskustesse, siis sealne vaade ja rajad olid lausa imelised sõita. Küll saime korralikult päikest ja nautisime täiega. Nagu sai ka meie tripi üheks tunnuslauseks: Apfelstrudel ja väike puuder! (Kuna Austrias on õunastruudel väga populaarne magustoit ning see maitseb ka seal põrgulikult hästi, siis iga lõuna ajal sai seda ikka söödud. Kas siis ise tellides või kellegi teise oma maitstes).
Meie seltskond oli ka maruvahva. Kuna pooled inimesed olid need, kellega ma olen mitmeid kordi mägedes käinud, siis oli hea kodune olla. Uued näod toovad aga seltskonda alati lisaväärtust. Õhtuti mängisime all kaarte ja muid lauamänge, rääkisime elust, käisime ka lähedal asuvat linna külastamas ning ka bobikelguga sõitmas ja kelgutamas, sest lumelauaga sõitmisest jäi ju väheks. Pool meie lumelaua seltskonnast otsustas, et võiks proovida ka suuskadega sõitmist, mis nägi välja päris koomiline ettevõtmine. Kuna mäel sai päris korralikult möllatud, siis ega õhtuti väga ei jaksanud midagi teha, mistõttu pehme suletekk ja -padi olid suurepärased kaaslased. Tõeline puhkus eemal igapäevakohustustest.
Juhuse tahtel jäi ka naistepäev meie suusareisi kuupäevadesse. Meie seltskonna mehed (neid oli isegi rohkem kui naisi) pidasid meid ka eriliselt meeles. Valmistasid meile piduliku õhtusöögi koos esmaklassilise teenindusega, meelelahutusega, mille hulka kuulusid kõned ja luuletused. Mina isiklikult tundsin end väga eriliselt ja väga vahva oli sellise üllatuse osaliseks saada. Hästi tuli välja neil see.
Ja nii vähe on vajagi kõige paremaks puhkuseks. Lumiseid mägesid, lumelauda ja suurepärast seltskonda. Tagasi jõudes käis läbi idee, et järgmisel aasta võtta ette reis Iraani mägedesse. Või siis Itaaliasse. Eks siis näis.
Maris sai jälle mägedesse üle mitme aasta. Niisiis märtsi alguses võtsime ette roadtripi oma seltskonnaga Austria suunas. Peale 29 tundi uhades mööda kiirteid ja muid teid, pagulaskontrolli, raadiosaatja mälumängu, head und ning kangeid lihaseid jõudsime Alpidesse. Tee peal arvutasin, et see oli juba umbes minu 10s kord teha selline roadtrip Euroopas, siis ei ole mul selle vastu mitte kui midagi. See on iseenesest täitsa meeldiv, eriti kui on vahva seltskond.
Õnneks järgnevatel päevadel oli ilm kordades parem ning minnes piirkonna kõige kõrgematesse keskustesse, siis sealne vaade ja rajad olid lausa imelised sõita. Küll saime korralikult päikest ja nautisime täiega. Nagu sai ka meie tripi üheks tunnuslauseks: Apfelstrudel ja väike puuder! (Kuna Austrias on õunastruudel väga populaarne magustoit ning see maitseb ka seal põrgulikult hästi, siis iga lõuna ajal sai seda ikka söödud. Kas siis ise tellides või kellegi teise oma maitstes).
Juhuse tahtel jäi ka naistepäev meie suusareisi kuupäevadesse. Meie seltskonna mehed (neid oli isegi rohkem kui naisi) pidasid meid ka eriliselt meeles. Valmistasid meile piduliku õhtusöögi koos esmaklassilise teenindusega, meelelahutusega, mille hulka kuulusid kõned ja luuletused. Mina isiklikult tundsin end väga eriliselt ja väga vahva oli sellise üllatuse osaliseks saada. Hästi tuli välja neil see.
Ja nii vähe on vajagi kõige paremaks puhkuseks. Lumiseid mägesid, lumelauda ja suurepärast seltskonda. Tagasi jõudes käis läbi idee, et järgmisel aasta võtta ette reis Iraani mägedesse. Või siis Itaaliasse. Eks siis näis.
2015
2016 veeres uksest sisse ja paratamatult pani see mind mõtlema sellele, mida ma saatsin korda 2015 aastal. Otsustasin, et kirjutan sellest kõigest blogisse ka. Hiljem on tore tagasi vaadata ja kui päris aus olla, ega ma siin just keskkonnas kõige aktiivsem ei ole olnud ning mul on selle pärast kole piinlik.
Nii, mida saatis Maris korda aastal 2015?
Inglismaa 2015 - Selle aasta veebruaris sõitsin ma jälle Inglismaale. Seekord Sheffieldi, kus Annika oli vahetusõpilane tol õppeaastal. Kuna Ryanairile meeldib hindu nii meeletult alla lasta, ei tohi lasta sel võimalusel käest lipsata. Kuid nädal Kesk-Inglismaal ja quality time oma sõbrannaga, keda alates keskkooli lõpust ei olnud korralikult näinud, oli väga meeleolukas (khm..). Samuti sealsed inimesed, kes andsid mulle tol hetkel väga vajaliku teise perspektiivi asjadele. Inglismaa... no seal on midagi sellist, mis kutsub alati tagasi ja tekitab häid emotsioone, mida patareide laadimiseks vaja.
Green Direction - Tegelikult juba 2014 aasta lõpus võtsin ma vastu otsuse juhtida ja korraldada projekt "Green Direction" 2015 aasta suvel. Täielik elukool ja üks väärtuslikumaid kogemusi senini. Ma õppisin enda kohta nii meeletult palju. Kogu tiimijuhtimine ja koos ühise eesmärgi nimel töötamine. Ühe vabatahtliku projekti ülesehitamine nullist kuni realiseerumiseni ja kõik see, mis sellel teekonnal juhtus. Kõik komistuskivid, kõik õnnestumised, kõik õppetunnid. Ma siiani ei usu, et oma esimesel ärikohtumisel käisin Keskkonnaministeeriumis.
Ja see, kui minu 4 vabatahtlikku lõpuks Eestisse jõudsid ja veetsid siin 1,5 kuud seda riiki avastades, lapsi õpetades, kampaaniat korraldades. When you finally can see, what have you been working on for the past 6 months and it was all totally worth it. See tõesti oli üks nendest hetkedest, mil ma tundsin, et ma olen saanud ennast teostada.
Ungari 2015 - Väikene 9 päevane trip Ungarisse konverentsile ja mõned puhkepäevad peale seda Budapestis. See oli üks mu rahvusvahelisemaid AIESECi kogemusi üldse ja paremat kogemust ma sellest ei saaks tahta ka. Imeline seltskond, imelised sõbrad minuga kaasas, unustamatud mälestused ja enda arendamine. Lihtsalt kogu see õhkkond seal Baikali ääres oli juba nii eriline. Samuti olen ma õnnelik, et mul on olnud võimalus uuesti kohta mõningaid inimesi sealt.
Budapest - imeline linn! ning avastates veel seda superlahedate inimestega oli täpselt see, mida mul oli vaja enne hullumaja kooliga Eestis. Kes ütleks ära 25 kraadisele soojusele ja väiksele jumele?
Tugiisik - Jaanuaris võtsin ma vastu pakkumise hakata tööle tugiisikuna ühele autistlikule lapsele. Teadmata mis mind ees ootab, kuid siiski tahet täis proovida hüppasin ma pea ees tumedasse vette ja välja ma sealt ujusin. Ükskõik kui palju haridust ülikool annab, ei valmista see ette praktiliseks kogemuseks. Eriti esimeseks kaheks nädalaks. Kuid ma olen väga õnnelik, et ma selle pakkumise vastu võtsin ja sain piiluda oma valitud eriala tegelikku maailma. See oli siiski täiesti teine, mis ma ette olin kujutanud ja jällegi ma õppisin väga palju - eriala ja enda kohta. Põhiline see, et kuidas tõesti õpitud teooria praktikasse panna! See ei ole üldse lihtne ju!
Serbia 2015 - nagu juba on aru saada, siis ilmselgelt kõik reisid on mu aasta highlightide seas. Nii et pean ka selle välja siin tooma, isegi kui alles kirjutasin sellest. Don't judge me. See trip andis mulle palju mõtlemisainet ning võimaluse veeta nädal kuskil mägedes pärapõrgus. Mida enamatki tahta. Kõik need kaks ja pool aastat, mis ma olen veetnud Tartus on andnud mulle võimaluse ennast arendada ning vahepeal ei saagi aru, mis minuga toimunud on. Kuid Serbia andis võimaluse selle üle reflekteerida. Samuti ei saa ma mainimata jätta seda võrratut seltskonda, kellega ma kokku juhtusin. Eriti uhke olen ma oma tripikaaslase üle, kellega ma esimest korda Tallinna lennujaamas kohtusin. Aga see hetk, kui sa näed teda ja sa tunned ära, et ta on sinu inimene - noh, see parim tunne või nii. Ehk see trip tõi mu ellu ühe imelise inimese. Aitäh.
EB Rocks - Märtsi kuus otsustasin ma kandideerida AIESEC Tartu juhatusse. Mõeldud, avaldus kirjutatud, pikk valimiste protsess läbitud, glitter ja vesi pähe valatud ning üks suur seiklus võis alata! It's been one crazy ride since then. Mis ma oskan öelda? Enamuse ajast ei oskagi ma midagi öelda. Lihtsalt need inimesed, kellega ma koos töötan. Oleme koos töötanud juba 6 kuud, kuid iga päev on täis üllatusi ja ma ei oska seda mitte kuidagi kirjeldada veel. Ma luban, et poole aasta pärast ma üritan selle kuidagi paremini sõnadesse panna. Kuid nii palju ma oskan öelda, et ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Just täpselt nende inimeste pärast. Nad on erilised. Ja meil on lõbus. Koguaeg. Mõnikord juhtub ka imelikke asju. Kuid see käib asja juurde. Minu 6 idiooti (seda kõige paremas mõttes).
Kuid see pool sellest, et ma olen vastutav ühe organisatsiooni personali eest ja iga päev avastada seda maailma. Kuna ma kunagi ei ole õppinud koolis või kuskil seda valdkonda ja praegu on käimas learning by doing, mis mõnikord on täielik frustratsioon ja teine kord on täitsa tore. Täielik avastusretk. Töötada inimestega, arendada neid, pakkuda neile seda keskkonda, kus neil on võimalik teha ja proovida, see tekitab minus selle hea sooja tunde, mis motiveerib mind ka siis, kui on kallal ka kõige hallim päev. Kuid ma hetkel mõtlen, et see on miski, mida ma näen end tegemas ka pikemas perspektiivis.
Kokkuvõtlikult võin ma öelda, et 2015 on olnud täielik eneseotsimise ja õppimine. Olen aru saanud, kui vähe ma veel tean kõigest ja kui palju mul veel avastada on. Sahkerdamine siin ja seal. Ma tunnen end täpselt kui väike laps, kes alles avastab, mis tema ümber on. Mingil huvitaval põhjusel on see väga värskendav tunne. Eks ole näha, mis ma siis käesoleval aastal ette otsustan võtta ja kuhu mu teed mind viivad. Elame näeme :)
Nii, mida saatis Maris korda aastal 2015?
Inglismaa 2015 - Selle aasta veebruaris sõitsin ma jälle Inglismaale. Seekord Sheffieldi, kus Annika oli vahetusõpilane tol õppeaastal. Kuna Ryanairile meeldib hindu nii meeletult alla lasta, ei tohi lasta sel võimalusel käest lipsata. Kuid nädal Kesk-Inglismaal ja quality time oma sõbrannaga, keda alates keskkooli lõpust ei olnud korralikult näinud, oli väga meeleolukas (khm..). Samuti sealsed inimesed, kes andsid mulle tol hetkel väga vajaliku teise perspektiivi asjadele. Inglismaa... no seal on midagi sellist, mis kutsub alati tagasi ja tekitab häid emotsioone, mida patareide laadimiseks vaja.
Green Direction - Tegelikult juba 2014 aasta lõpus võtsin ma vastu otsuse juhtida ja korraldada projekt "Green Direction" 2015 aasta suvel. Täielik elukool ja üks väärtuslikumaid kogemusi senini. Ma õppisin enda kohta nii meeletult palju. Kogu tiimijuhtimine ja koos ühise eesmärgi nimel töötamine. Ühe vabatahtliku projekti ülesehitamine nullist kuni realiseerumiseni ja kõik see, mis sellel teekonnal juhtus. Kõik komistuskivid, kõik õnnestumised, kõik õppetunnid. Ma siiani ei usu, et oma esimesel ärikohtumisel käisin Keskkonnaministeeriumis.
Ja see, kui minu 4 vabatahtlikku lõpuks Eestisse jõudsid ja veetsid siin 1,5 kuud seda riiki avastades, lapsi õpetades, kampaaniat korraldades. When you finally can see, what have you been working on for the past 6 months and it was all totally worth it. See tõesti oli üks nendest hetkedest, mil ma tundsin, et ma olen saanud ennast teostada.
Budapest - imeline linn! ning avastates veel seda superlahedate inimestega oli täpselt see, mida mul oli vaja enne hullumaja kooliga Eestis. Kes ütleks ära 25 kraadisele soojusele ja väiksele jumele?
Tugiisik - Jaanuaris võtsin ma vastu pakkumise hakata tööle tugiisikuna ühele autistlikule lapsele. Teadmata mis mind ees ootab, kuid siiski tahet täis proovida hüppasin ma pea ees tumedasse vette ja välja ma sealt ujusin. Ükskõik kui palju haridust ülikool annab, ei valmista see ette praktiliseks kogemuseks. Eriti esimeseks kaheks nädalaks. Kuid ma olen väga õnnelik, et ma selle pakkumise vastu võtsin ja sain piiluda oma valitud eriala tegelikku maailma. See oli siiski täiesti teine, mis ma ette olin kujutanud ja jällegi ma õppisin väga palju - eriala ja enda kohta. Põhiline see, et kuidas tõesti õpitud teooria praktikasse panna! See ei ole üldse lihtne ju!
Serbia 2015 - nagu juba on aru saada, siis ilmselgelt kõik reisid on mu aasta highlightide seas. Nii et pean ka selle välja siin tooma, isegi kui alles kirjutasin sellest. Don't judge me. See trip andis mulle palju mõtlemisainet ning võimaluse veeta nädal kuskil mägedes pärapõrgus. Mida enamatki tahta. Kõik need kaks ja pool aastat, mis ma olen veetnud Tartus on andnud mulle võimaluse ennast arendada ning vahepeal ei saagi aru, mis minuga toimunud on. Kuid Serbia andis võimaluse selle üle reflekteerida. Samuti ei saa ma mainimata jätta seda võrratut seltskonda, kellega ma kokku juhtusin. Eriti uhke olen ma oma tripikaaslase üle, kellega ma esimest korda Tallinna lennujaamas kohtusin. Aga see hetk, kui sa näed teda ja sa tunned ära, et ta on sinu inimene - noh, see parim tunne või nii. Ehk see trip tõi mu ellu ühe imelise inimese. Aitäh.
EB Rocks - Märtsi kuus otsustasin ma kandideerida AIESEC Tartu juhatusse. Mõeldud, avaldus kirjutatud, pikk valimiste protsess läbitud, glitter ja vesi pähe valatud ning üks suur seiklus võis alata! It's been one crazy ride since then. Mis ma oskan öelda? Enamuse ajast ei oskagi ma midagi öelda. Lihtsalt need inimesed, kellega ma koos töötan. Oleme koos töötanud juba 6 kuud, kuid iga päev on täis üllatusi ja ma ei oska seda mitte kuidagi kirjeldada veel. Ma luban, et poole aasta pärast ma üritan selle kuidagi paremini sõnadesse panna. Kuid nii palju ma oskan öelda, et ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Just täpselt nende inimeste pärast. Nad on erilised. Ja meil on lõbus. Koguaeg. Mõnikord juhtub ka imelikke asju. Kuid see käib asja juurde. Minu 6 idiooti (seda kõige paremas mõttes).
Kuid see pool sellest, et ma olen vastutav ühe organisatsiooni personali eest ja iga päev avastada seda maailma. Kuna ma kunagi ei ole õppinud koolis või kuskil seda valdkonda ja praegu on käimas learning by doing, mis mõnikord on täielik frustratsioon ja teine kord on täitsa tore. Täielik avastusretk. Töötada inimestega, arendada neid, pakkuda neile seda keskkonda, kus neil on võimalik teha ja proovida, see tekitab minus selle hea sooja tunde, mis motiveerib mind ka siis, kui on kallal ka kõige hallim päev. Kuid ma hetkel mõtlen, et see on miski, mida ma näen end tegemas ka pikemas perspektiivis.
Kokkuvõtlikult võin ma öelda, et 2015 on olnud täielik eneseotsimise ja õppimine. Olen aru saanud, kui vähe ma veel tean kõigest ja kui palju mul veel avastada on. Sahkerdamine siin ja seal. Ma tunnen end täpselt kui väike laps, kes alles avastab, mis tema ümber on. Mingil huvitaval põhjusel on see väga värskendav tunne. Eks ole näha, mis ma siis käesoleval aastal ette otsustan võtta ja kuhu mu teed mind viivad. Elame näeme :)
Tellimine:
Postitused (Atom)