Kui me kevadel Janega meenutasime, et me pole ammu koos reisil käinud ja vaatasime kuhu oli tol hetkel soodsaid pakkumisi, siis Malta jäi meile silma. Järgmisel päeval olid meil piletid olemas ja tuli ainult oodata, millal augustikuu saabub.
Kuna Janekene trippis mul pool suve mööda maailma ringi, siis taasnägemise rõõm Ülemiste rongijaamas oli meeletu ning uus seiklus võis alata. Nagu ikka ei möödunud see trip ilma sekendusteta. Nimelt juba Tallinna Lennujaamas avastasime, et Jane oli oma passi koju Rakvere jätnud, aga kuna tagasiteel pidime sisenema Türki, et mitte veeta 18h lennujaamas, siis noh, sellest väikesest raamatu laadsest dokumendist oleks palju abi olnud, sest plastikkaarte nad ju ei aksepteeri. Ehk siis väike paanikahoog esmalt ja ajurünnak, kuidas toimetada pass Janeni, sest meie lend läks 1,5h pärast. Meieni see pass Eestis küll ei jõudnud, aga lasime selle siis kulleriga Maltale saata...
Nii, mingil põhjusel olin ma mõlemal lennul väga rahutu. Kuidagi üldse ei sobinud mulle seekord see lendamine. Ei suutnud filme vaadata, magada, muusikat kuulata. Ja kuna ma lennukiõhu kõige suurem fänn ka ei ole, siis ütleme nii, et suht ebameeldiv oli. Samuti jäi meie TLL-IST lend üle poole tunni hiljaks ning ümberistumises oli meil aega isegi ainult 1h, siis pinged kasvasid, aga me jõudsime!
Üsna pea tervitas meid juba soe Malta päike ja minu suvepuhkus võis alata. Ööbisime ühe toreda pere juures, kus meil oli oma pisike, kuid armas, nariga toakene ja vannituba nende suures ning ilusas majas. Õhtul käisime veel ümbruskonnas jalutamas, poes vett hankimas. Õnneks ajastasime oma käigu väga hästi, mil päike hakkas just loojuma ning kuna meie maja asus natuke kõrgemal, siis päikseloojang oli mõnusalt näha. Kohe tekkis selline kodune tunne.
