I met two travellers

Kuna mu blogi on nagunii vallutanud reisipostitused, siis samas vaimus ka jätkame. Küll natukene teises võtmes.
Nimelt ühel ilusal neljapäeval, kui hommikul kontoris olime, astusid uksest sisse kaks tüüpi. Alguses me väga ei keskendunud sellele kes nad on, sest eks meil sealt uksest astub vahepeal ikka igasuguseid sisse tahtes ma ei tea mida. Hiljem tuli välja, et nad on kaks 19-aastast tüüpi, kes lihtsalt tripivad mööda Euroopat ringi viimased kuud. Victor Brasiiliast on niimoodi rännanud viimased 4 kuud, ning Bruno Saksamaalt viimased 2 kuud.
Mis nad tegid Serreses? Nende plaan on lihtne. Nad kasutavad liikumiseks ainult hääletamist ning couchsurfivad seal, kus endale hosti leiavad. Nii ka Serres nende teele ette jäi. Või siis vahepeal telgivad/ööbivad seal kus saavad.
Kuidas nad jõudsid meieni? Nende host Serreses oli Vasilis, kes teab meid ning ütles poistele, et oleme päris vahvad ja nad peaksid meile külla tulema.
Ma haarasin kohe võimalusest kinni ning kutsusin nad meie raadiosaatesse, mis algas 1,5h pärast, et nendega pikemalt vestelda.

A visitor from home

Mul on üks sõber. Tema nimi on Kats ja ta on minu inimene. Minu natukene hulluke aga äärmiselt armas. Ja hulluke ainult kõige paremas võtmes. Ta on üks neist, kes teeb spontaalseid plaane ning ühel õhtul ostis lennupiletid kahe nädalase etteplaanerimisega mulle külla tulemiseks. Marisele meeldivad sellised plaanid.
Ja niimoodi jõudiski Kats Septembri lõpus Kreekasse ning võtsime nädalakese, et siin ringi uudistada. Mulle üks mõnus hingetõmbepaus igapäevastest tegevustest.
Esmalt sõitsin ma ise Thessalonikisse ning sain kokku oma hea sõbranna Kellyga, kes on nüüdseks ka mõneks ajaks Kreekasse kolinud. Kui ma seni ei olnud oma 5. kuu jooksul ühtegi eestlast kohanud, siis nüüd tuli neid kohe mitu! Muidugi teeb see mind äärmiselt õnnelikuks, et mul siin lähedal keegi oma. Sain taas oma fotograafia oskusi rakendada Kelly blogi jaoks pildistamisega nagu vanadel headel aegadel ning hiljem nautisime imelist päikeseloojangut Thessaloniki sadamas. Samal ajal jutustades kõigest sellest, mis on vahepeal juhtunud. Ilmselt nägime teineteist viimati umbes täpselt aasta tagasi.


Musketeers in Halkidiki

Aina kiiremini ja kiiremini möödub aeg siin ning sama kiiresti möödus ka meie suvi Kreekas. Kreeka suvi... mm... päris ausalt, see on üks parimaid. Et see täisväärtuslikult lõpetada, otsustasime septembri esimesel nädalavahetusel taas auto rentida ja nädalavahetuseks mere äärde telkima sõita. Sihtpunktiks sai taas võetud Halkidiki. Sealt me oma suveseiklusi alustasime juunis ja seal me ka lõpetasime.
Pakkisime oma  auto manti täis ja reede pärastlõunal meie järjekordne roadtrip sai alguse. Aknad alla lastud, ladina rütmid üle kõige kajamas, hinges taas elevus, et saab paar päeva lihtsalt ringi trippida ja avastada.
Esimesel õhtul oli meie sihtpunktiks Halkidiki esimene "jalg". Esmalt tervitas meid Kriopigi oma imeilusa helesinise merevee ja liivarandadega. Dóra eriline koht, mida meiega jagada tahtis. Kuna esimene jalg on täis ehitatud hotelle, siis oma laagriplatsi leidmisega pidime natukene vaeva nägema. Päris turistede hotellitoa akna all ka ei tahtnud olla. Niisiis sõitsime mööda "jalga" ringi läbi looduspargi ajades taga päikeseloojangut ning maandudes (kahjuks) pigem kivises rannas. Aga oma telgid me sinna püsti ajasime. Õhtu möödus mõnusasti veini ja kaasa võetud toidu kõrval jutustades, mis minu hinge täitis soojusega. Pärast pöörast suve oli hea taas Kiliani ja Dóraga korraks aeg maha võtta, rannas istuda, lihtsalt jutustada elust. Teate küll neid neid hetki oma heade sõpradega.


Once in Thassos

I love the island life... 
Olen kokku pannud väikese video meie tripist Thassose saarele juulis ning jagan seda ka siin. Natukene veel suviseid emotsioone siia pigem juba sügisesse (meil on siin viimased päevad täitsa palju sadanud).
Enjoy! 

Sü-sü-sü-sünnipäev

25. augustil oli selline vahva päev, mil Maris tähistas, et on siin maailmas lollusi teinud juba 23 aastat. Milline imeline päev tähistamiseks!
Hommik algas mul üllatushommikusöögiga rõdul, eesti keelse (peaaegu) sünnipäevalauluga mu ungarlasest korterikaaslase poolt ja meeletult hea tujuga. Kuna mu kaaslased andsid mulle töölt vaba päeva, siis võtsin suuna raadio asemel hoopis rongijaama, kust leidsin Blanca (Tenerife tüdruk, kes teeb oma EVSi hetkel Ateenas), kes oli selleks nädalavahetuseks meile külla sõitnud.
Ja nii see päev edasi veereski - kõige pealt väikse Ateena reunioni, kohvipausi ja bougatsa tiriga rääkides kõigest mis vahepeal juhtunud on. Seejärel avastades Serrest, näidates meie lemmikkohti. Nautides head seltskonda. Leides väikeseid üllatusi siit ja sealt.

The Village of the Stars

Peamiselt olen pajatanud siin oma reisimistest ja muidu vahvatest tegemistest, kuid mitte oma tööst ning asjalikest tegemistest. Järgmine postitus siis kuulub nüüd sinna teise kategooriasse. Peaaegu. 

18-20. augustil oli meil imeline võimalus veeta 3 päeva väikeses mägikülas nimega Ano Vrontou, kus toimus Astrovradia festival ehk tõlkes "tähtede öö". Nimelt olime sellel festivalil taustajõuks ja abikäteks.
Kuidas me sinna sattusime? Huvitav lugu. Ühel päeval lõunatasime tavernas oma koordinaatoriga ning festivali peakorraldaja istus juhuslikult meie kõrvallauas, hakkasime rääkima ja üsna pea nõustusime osalema, sest miks mitte. Nagu kreeklastele kohane, siis väga palju infot meil ei olnud selle kohta mis toimuma hakkab - siga-siga, aega on selle kiire asjaga. Reede pärastlõunal sõitsime Ano Vrontousse, kus festival toimus. Meiega koos tuli sinna ka Alexia, kes on kreeklane ja elab meie kõrval tänavas. Ta on sellet festivalist osa võtnud vabatahtlikuna juba viimased 5 aastat, mistõttu ta oli justkui meie tark-mees-taskus.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.


50 hours in Sofia

Augustikuu alguses otsustasin küllaltki spontaalselt võtta ette tripi Bulgaariasse. Kuna Bulgaaria piir on minu linnast ainult 46km kaugusel ning buss viib otse pealinna, siis miks mitte. Samuti oli see ideaalne võimalus külastada oma sealseid tuttavaid.
Ausalt öeldes ei teinud ma üldse kodutööd, mis mind ees seal ootab või üldse mida Sofias teha. Istusin bussi ning sõitsin kohale. Õnneks ootas mind seal Tania, kellega ma kohtusin umbes 1,5 aastat tagasi ühel koolitusel ja kes organiseeris mulle väga aktiivse nädalavahetuse linnas ning selle ümbruses. Aega oli mul veeta seal seekord ainult 50 tundi, mistõttu oli meie ajagraafik päris tihe ja peaaegu et minuti pealt planeeritud. 
Mul oli nii hea meel Taniat jälle näha! Tema meeletu positiivsus ning lahkus tekitas minus nii hea ja sooja tunde. See oli täpselt see, mida ma tol hetkel vajasin. Alustasime oma õhtut traditsioonilises Bulgaaria restoranis einestades, mis oli väga meeldiv kogemus. Ilmselt sõin seal ühe oma elu maitsvama kartuli-juustupiruka (kusjuures see on tähelepanu vääriv fakt, et Kreekas elades söön ma äärmiselt harva kartuleid - isegi kui see väga tähtis osa siinsest köögist. Aga siin on nii palju muud head süüa! Võin neid kartuleid kodus ka süüa).
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.


I love the island life - Thassos 2017

Ja Maris on tagasi oma järjekordse reisipostitusega! HOIATUS: Antud postitus ning selle pildid võivad tekitada pöördumatu soovi osta piletid järgmisele lennule Marisele külla (Või ma vähemalt loodan nii)

Kuna aeg näib lihtsalt nii kiiresti mööda ruttavat ja isegi Kreeka suvel tuleb varsti lõpp, siis peale Ateenast tagasi tulekut otsustasime Dóraga, et peame avastama seda riiki rohkem. Eriti veel saarekesi, sest nii palju kui me teistelt kuulnud/näinud oleme, siis need on imelised. Ühel õhtul pead ragistades meenus mulle, et siin lähedal asub üks saareke nimega Thassos (180 km kaugusel) ja et see olevat päris kenake. Kuna pikka puhkust me võtta ei tahtnud, siis otsustasime, et see on parim valik ning pikk nädalavahetus seal saab olema meie mini-puhkus.
Vahepeal mõtlesime, et ei jõuagi sinna saarele, sest auto rentimisega jäime vähe hilja peale, aga kõik läks hästi ning nelja-rattalise sõbra me endale leidsime. Samuti paar päeva enne kirjutasid mulle me sõbrad Ateenast, et nad on Thessalonikisse tulemas ning kas me tahame midagi koos teha. Rääkisime neile oma plaanidest, aga siis nad otsustasid 10x ümber, et nad ei liitu meiega seekord, kuni lõpuks reedel kell 2 hommikul teatasid, et näeme Thassosel.
Pakkisime oma telgi autosse ja reede pärastlõunal peale tööd kihutasime seitsme tuule poole. Muusika mängima ja aknad alla keritud, sõitsime sadama poole, kus juhuslikult leidsime oma kamraadi - Lorenzo, Gisemi ja Blanca. Kuna me ei teadnud mis kellase praami peale me jõuame või mis kell üldse praamid lähevad, siis seekord ajastasime ennast päris hästi.


Athens Malakas

Minu järgmiseks sihtpunktiks Kreekas osutus Ateena. Tegelik põhjus sinna minemiseks oli koolitus, mis oli mõeldud kõigile vabatahtlikele, kes Kreekasse saabuvad. Meile küll 3 kuud hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi?
Sinna läksime bussiga ja sõit kestis 7 ja pool tundi. Vähemalt teekond ühest riigi otsast teise oli ilusate vaadetega merele ja sõitsime mööda ka Olümpose mäest. Sellega seoses meenusid kohe kõik põhikooli ajaloo tunnid lugudega Antiik-Kreeka jumalatest.
Saabudes otsisime üles oma hotelli, mis oli muy bueno. Nädalake 5 tärniga hotellis ei olnud üldse mitte paha koos basseini ja 3x päevas rikkalikku buffee valikuga. See on see vaese vabatahtliku elu. Kui võimalus antakse, siis tuleb nautida.
Meid oli kokku tulnud 41 vabatahtliku igast Kreeka otsast. Meie grupp oli väga väga lahe ja eriline ning selle nädalaga need inimesed leidsid oma koha mu südames. Alguses oli küll tunne, et olen sattnud Hispaaniasse puhkusele, kuna 1/4 grupist oli sealt päris ning nende emotsioonid ülevoolavad üksteist kohates. Ma suht kindel, et peale seda nädalat olen ma hispaania keeles suht pro (Või no vähemalt orienteerun selles ning saan midagi aru).
Koolitusest pikalt ma pajatama ei hakka, aga peamiselt räägiti meile, mida oodata kogu EVSi kogemusest, programmist ja kuidas põhimõtteliselt Kreekas ellu jääda. Minu jaoks kõige huvitavam osa oli kuulda teiste vabatahtlike projektidest ning mis nende mured ja rõõmud on. Alati on hea teada, et sa pole üksi.

Roadtrip to Halkidiki

Eelmisel nädalavahetusel oli aeg rentida auto ning teha väike roadtrip, et linnast eemale saada ja oma akud päikese käes täis laadida.
Kõige pealt otsustasime külastada siin lähedal mägedes asuvat kloostrit, mis asub väga imeilusas kohas. Kuna ilm oli ka küllaltki udune, muutis see selle veel rohkemgi maagiliseks. Pean tunnistama, et mulle alati meeldib külastada kloostreid või kirikuid, sest need on justkui täiesti omaette maailm, kus elu veereb omas rütmis ja oma reeglite järgi. Teekond sinna oli imeline - mäed ja orud, sinna justkui peidetud oliiviistandused, vabalt jalutavad lehmad ning kaunid vaated.



One picture every hour: Greek edition

Kunagi pikka aega tagasi ma tegin oma blogis väikese fotoprojekti, kus ma jäädvustasin oma päeva tehes iga tund ühe pildi oma tegemistest või mis. Mõtlesin, et oleks päris huvitav teha ka Greek edition, et näeksite milline mu elu siin igapäevaselt enam-vähem on.
Vedasin oma kaamerat endaga kaasas ühel neljapäevasel päeval (18.05). Juhtus nii, et tegemist oli päris sisutiheda ja pika päevaga, nii et peamiselt ma küll olin raadios ja kontoris oma tööülesandeid täitmas. Aga siin ta on, minu neljapäev:

07:51 Tere hommikust!

Greece life

Maailmarändur Marise seiklused Kreekas saavad nüüd siin blogis avapaugu. Mis - ma olen nüüdseks Kreekas oma elukest veeretanud pea poolteist kuud. Juba (vähemalt mulle tundub küll, et aeg on siin lennanud meeletul kiirusel).

Miks Kreeka? Aga miks mitte? Kuna ma olen siin, et teha 9 kuud Euroopa Vabatahtliku Teenistust, siis peamiselt valisin selle projekti sisu pärast. Aga Kreeka ise ei ole too shabby either. 

Mis ma siin teen? Minu projekt keskendub eelkõige meediale. Meie organisatsioonil  on oma raadiojaam, kus teeme oma hommikusaateid uudistega ja isiklikke live-raadiosaateid ükskõik mis teemadel. How cool is that?

Berliin

Nonii, nüüd on küll natukene piinlik. Sellest tripist on ikka päris mitu kuud möödas ja alles nüüd jõuab see postitus üles. Aga siin ta on ja mälestused ei kustu. Kaua tehtud kaunike...

Veebruaris lendsin ma Karmeniga pikaks nädalavahetuseks Berliini. Ma küll olen varem Berliinis käinud. Muidugi küll ainult üheks päevaks ja seda ka 10-aastat tagasi, siis väga palju mul sellest mälestusi ei olnud. Seega see pikk nädalavahetus kõlas rohkem kui hästi. Samuti oli see minu poolne preemia ülikooli lõpetamise puhul, mistõttu oli see eriti magus.
Jõudsime neljapäeva pärastlõunal ilusti kohale ning läksime kohe ka linna avastama. Jala. Mis võib-olla ei ole Berliinis kõige mõistlikum tegu, kuna vahemaad on küllalti suured, isegi kui kaardi peal see nii ei tundu. See olevat lausa oma mõõtmetelt 9x suurem kui Pariis (mitte, et ma seal varem käinud oleks, aga võrdluseks sobib ikka). Siiski on see koht eriline. Küllaltki ruttu tekkis mul seal kodune tunne - nagu ma elaks seal ning kõik on väga tuttav. Kui nii juhtub, siis tead, et on hea trip! Esimesel õhtul jalutasimegi oma hoodis ringi ilma igasuguse plaanita ning nautisime, mida nägime.
Järgmist päeva alustasime küll Berliini müüriga, aga selle külastamine jäi õige lühikeseks. Peale poodlemist (kuna ilm oli äärmiselt külm ja vihmane, siis hoidsime ennast pigem päeval siseruumides) leidsime end hämaras Muuseumisaarelt, mis oli üdini maagiline sel kellaajal. Tegemist on Berliini keskel asuva Spreeinseli saare põhjapoolseima osa nimetusega. Seal asuvad ka tähtsaimad muuseumid. Need hooned olid nii ilusad ja majesteetlikud. Sammastega ümbritsetud allees mängisid tänavamuusikud. Ja seal olles tundus, et see oli ka Berliini kõige vaiksem koht. Kas pole mitte muinasjutuline?