Sinna läksime bussiga ja sõit kestis 7 ja pool tundi. Vähemalt teekond ühest riigi otsast teise oli ilusate vaadetega merele ja sõitsime mööda ka Olümpose mäest. Sellega seoses meenusid kohe kõik põhikooli ajaloo tunnid lugudega Antiik-Kreeka jumalatest.
Saabudes otsisime üles oma hotelli, mis oli muy bueno. Nädalake 5 tärniga hotellis ei olnud üldse mitte paha koos basseini ja 3x päevas rikkalikku buffee valikuga. See on see vaese vabatahtliku elu. Kui võimalus antakse, siis tuleb nautida.
Meid oli kokku tulnud 41 vabatahtliku igast Kreeka otsast. Meie grupp oli väga väga lahe ja eriline ning selle nädalaga need inimesed leidsid oma koha mu südames. Alguses oli küll tunne, et olen sattnud Hispaaniasse puhkusele, kuna 1/4 grupist oli sealt päris ning nende emotsioonid ülevoolavad üksteist kohates. Ma suht kindel, et peale seda nädalat olen ma hispaania keeles suht pro (Või no vähemalt orienteerun selles ning saan midagi aru).
Koolitusest pikalt ma pajatama ei hakka, aga peamiselt räägiti meile, mida oodata kogu EVSi kogemusest, programmist ja kuidas põhimõtteliselt Kreekas ellu jääda. Minu jaoks kõige huvitavam osa oli kuulda teiste vabatahtlike projektidest ning mis nende mured ja rõõmud on. Alati on hea teada, et sa pole üksi.
