I love the island life...
Olen kokku pannud väikese video meie tripist Thassose saarele juulis ning jagan seda ka siin. Natukene veel suviseid emotsioone siia pigem juba sügisesse (meil on siin viimased päevad täitsa palju sadanud).Enjoy!
Sü-sü-sü-sünnipäev
25. augustil oli selline vahva päev, mil Maris tähistas, et on siin maailmas lollusi teinud juba 23 aastat. Milline imeline päev tähistamiseks!
Hommik algas mul üllatushommikusöögiga rõdul, eesti keelse (peaaegu) sünnipäevalauluga mu ungarlasest korterikaaslase poolt ja meeletult hea tujuga. Kuna mu kaaslased andsid mulle töölt vaba päeva, siis võtsin suuna raadio asemel hoopis rongijaama, kust leidsin Blanca (Tenerife tüdruk, kes teeb oma EVSi hetkel Ateenas), kes oli selleks nädalavahetuseks meile külla sõitnud.
Ja nii see päev edasi veereski - kõige pealt väikse Ateena reunioni, kohvipausi ja bougatsa tiriga rääkides kõigest mis vahepeal juhtunud on. Seejärel avastades Serrest, näidates meie lemmikkohti. Nautides head seltskonda. Leides väikeseid üllatusi siit ja sealt.
Hommik algas mul üllatushommikusöögiga rõdul, eesti keelse (peaaegu) sünnipäevalauluga mu ungarlasest korterikaaslase poolt ja meeletult hea tujuga. Kuna mu kaaslased andsid mulle töölt vaba päeva, siis võtsin suuna raadio asemel hoopis rongijaama, kust leidsin Blanca (Tenerife tüdruk, kes teeb oma EVSi hetkel Ateenas), kes oli selleks nädalavahetuseks meile külla sõitnud.
Ja nii see päev edasi veereski - kõige pealt väikse Ateena reunioni, kohvipausi ja bougatsa tiriga rääkides kõigest mis vahepeal juhtunud on. Seejärel avastades Serrest, näidates meie lemmikkohti. Nautides head seltskonda. Leides väikeseid üllatusi siit ja sealt.
The Village of the Stars
Peamiselt olen pajatanud siin oma reisimistest ja muidu vahvatest tegemistest, kuid mitte oma tööst ning asjalikest tegemistest. Järgmine postitus siis kuulub nüüd sinna teise kategooriasse. Peaaegu.
18-20. augustil oli meil imeline võimalus veeta 3 päeva väikeses mägikülas nimega Ano Vrontou, kus toimus Astrovradia festival ehk tõlkes "tähtede öö". Nimelt olime sellel festivalil taustajõuks ja abikäteks.
18-20. augustil oli meil imeline võimalus veeta 3 päeva väikeses mägikülas nimega Ano Vrontou, kus toimus Astrovradia festival ehk tõlkes "tähtede öö". Nimelt olime sellel festivalil taustajõuks ja abikäteks.
Kuidas me sinna sattusime? Huvitav lugu. Ühel päeval lõunatasime tavernas oma koordinaatoriga ning festivali peakorraldaja istus juhuslikult meie kõrvallauas, hakkasime rääkima ja üsna pea nõustusime osalema, sest miks mitte. Nagu kreeklastele kohane, siis väga palju infot meil ei olnud selle kohta mis toimuma hakkab - siga-siga, aega on selle kiire asjaga. Reede pärastlõunal sõitsime Ano Vrontousse, kus festival toimus. Meiega koos tuli sinna ka Alexia, kes on kreeklane ja elab meie kõrval tänavas. Ta on sellet festivalist osa võtnud vabatahtlikuna juba viimased 5 aastat, mistõttu ta oli justkui meie tark-mees-taskus.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.
50 hours in Sofia
Augustikuu alguses otsustasin küllaltki spontaalselt võtta ette tripi Bulgaariasse. Kuna Bulgaaria piir on minu linnast ainult 46km kaugusel ning buss viib otse pealinna, siis miks mitte. Samuti oli see ideaalne võimalus külastada oma sealseid tuttavaid.
Ausalt öeldes ei teinud ma üldse kodutööd, mis mind ees seal ootab või üldse mida Sofias teha. Istusin bussi ning sõitsin kohale. Õnneks ootas mind seal Tania, kellega ma kohtusin umbes 1,5 aastat tagasi ühel koolitusel ja kes organiseeris mulle väga aktiivse nädalavahetuse linnas ning selle ümbruses. Aega oli mul veeta seal seekord ainult 50 tundi, mistõttu oli meie ajagraafik päris tihe ja peaaegu et minuti pealt planeeritud.
Mul oli nii hea meel Taniat jälle näha! Tema meeletu positiivsus ning lahkus tekitas minus nii hea ja sooja tunde. See oli täpselt see, mida ma tol hetkel vajasin. Alustasime oma õhtut traditsioonilises Bulgaaria restoranis einestades, mis oli väga meeldiv kogemus. Ilmselt sõin seal ühe oma elu maitsvama kartuli-juustupiruka (kusjuures see on tähelepanu vääriv fakt, et Kreekas elades söön ma äärmiselt harva kartuleid - isegi kui see väga tähtis osa siinsest köögist. Aga siin on nii palju muud head süüa! Võin neid kartuleid kodus ka süüa).
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.
Tellimine:
Postitused (Atom)